Читать книгу Valitseda elu - Georg Hackenschmidt - Страница 18

On ilmne, et vaistlik hoiak esindab kehasüsteemi väärtust hoiaku võtmise hetkel. Kui jalutaja suudaks mäkke tõusta sama kergesti, nagu ta kõndis tasasel teel, jääks tema kehaline hoiak samaks. Teiste sõnadega, niikaua kui tema keha väärtus ja tegutsemisviis (kerge kõnnak) on ümbritsevaga võrdväärsed, pole tal vaja oma hoiakut muuta. Alles siis, kui ümbrusesuhe tõusu järsenedes muutub, tuleb võtta ka teistsugune hoiak.

Keha väärtus, mis ise ei muutunud, on nüüd vähem võrdne ümbritsevaga, mida sel hetkel esindab mägi. Kui keha ei võta hoiakut, et ta peab hakkama senisest jõulisemalt tegutsema, siis väheneb tema liigutuste kiirus järk-järgult, kuni ta lõpuks jääb täiesti seisma — nagu auto, mille võimsusest teatud käigu puhul ei jätku, et selle raskust üles mäkke viia. Kui oleks mõeldav, et inimese keha väärtus tõusu järsenemise korral kasvab, siis võiks ta jätkata ülespoole liikumist sellesama kiiruse ja samasuguse suhtelise energiakuluga — nagu siis, kui autol on varuks võimsust, lubab kägiventiili järkjärguline avanemine tal järsemaks muutuval mägiteel kiirust säilitada.

Järelikult tingib hoiaku muutumise inimese kehavarude suhteline väärtus — nimelt nende suhteline väärtus hetkel, mil hoiaku muutmine vajalikuks osutub ja mis selle otsustab. Kui suhteline väärtus oleks suurem, poleks vaja hoiakut muuta. Kui ta oleks väiksem, siis oleks juba eelminegi pingutus olnud suurem. Mäkketõusjat ei aita see, kui ta on mõnel varasemal juhul olnud energilisem ja jõulisem. Samuti ei raskenda ronimist asjaolu, et ta on vahel olnud vähem energiline. See, mis tingib tema kehalise hoiaku ja niisiis ka pingutuse suuruse, mida ta mäkketõusmiseks teeb, on tema väärtus muutliku mägitee suhtes igal üksikul hetkel.