Читать книгу Valitseda elu - Georg Hackenschmidt - Страница 9

Kui jalutaja jõuab järsu mäeni ja hakkab üles ronima, leiab aset muutus. Juhime esmalt tähelepanu asjaolule, et muutub tema suhe ümbritsevaga. Tasasel teel oli tal arvatavasti päris meeldiv kõndida. See oli tema jaoks ümbruse-ilme, millega ta ennast kergesti võrdsustas. Ümbrus ei põhjustanud mingit erilist tunnet, ja kuna jalutaja oli sellega enamvähem võrdväärne, ei tärganud temas teravat halvemustaju (ehk teadlikkust halvemusest). Aga kui tee pöörab järsult kaldu, on suhteline võrdväärsus lõppenud. Ning kui halvemus suureneb, tugevneb ka tunne.

Nüüd toimubki kõndija vaistlikus hoiakus mingi muutus. Esimeseks märgiks, et see pole enam sama, on nihked sammude ja hingamise rütmis. Meie kaasaegne suhtuks toimuvasse mõistusega. Ta saaks vaimus teadlikuks, et tee tõuseb mäkke, et ta sammub teisiti ja et hingamisel tuleb rohkem pingutada. Kuid muutus toimub enne, kui mõistus sekkuda jõuab. Õigupoolest põhjustabki just toimunud muutus temas vaimse erksuse.