Читать книгу Valitseda elu - Georg Hackenschmidt - Страница 19

Vaistlik hoiak ei arvesta aega ega ruumi

Оглавление

Ühtlasi tähendab see, et vaistlike hoiakutega ei kaasne teadlikkust ajalistest ega ruumilistest väärtustest. Need hoiakud pole suhestatud ühegi varasema kogemuse ega tulevikuaimdusega. Inimene ei hakka mäe madalamatel nõlvadel sellepärast jõulisemalt ronima, et mägi on kõrgemal järsem. See nõuaks tulevase ümbruse mõistuspärast hindamist. Samuti ei hakka ta ronima vähem jõuliselt põhjusel, et on varem viibinud tasasel teel. See nõuaks mõistuspärast hinnangut endisele ümbrusele. Meie aga eeldasime, et ta mõistus on parajasti hõivatud millestki, mis pole tema ja ta ümbruse suhetega üldse seotud.

Tema hoiakut võib muuta ainult tunne, mille kutsub esile halvemuse suurenemine ümbruse suhtes, kui mäkketõus järseneb. Varasem suhe ümbritsevaga ei saa tunnet põhjustada. Alles võib jääda mõistuspärane mälestus sellest, aga mitte tunne ise. Kui keegi mäletab mõnd katsumust, mille ta läbi on elanud, siis — kui selge tema mälestus ka poleks, olnut ei saa mäletamise kaudu päriselt korrata. Tugeva kujutlusvõimega inimene võib niisuguste mälestuste tõttu kuigivõrd kannatada, kuid see on puhtkujutluslik, erinevat laadi kannatus, mitte tolle eelmise kannatuse kordamine, mis moodustas kogemuse, mida ta mäletab. Õigupoolest ei saa miski, millele on omane mineviku-väärtus, olla tõeline. Ta võiks seda ehk ollagi, kui kehasüsteemi seisukord oleks püsikindel — aga me teame, et viimane muutub pidevalt. Niisiis on isik, kes mäletab, sisuliselt erinev tollest, kes koges seda, mida ta meelde tuletab.

Samuti ei põhjusta tunnet mingi tulevane ümbrusesuhe. See võib küll panna inimese tunnet põhjendatult ootama, kuid ei tekita seda päriselt. Ootus on mõistuspärane, sest selleni võib jõuda ainult varasematest kogemustest järeldusi tehes. Samamoodi jääb vaistlikule hoiakule võõraks ka ruumiline teadlikkus. Kui inimene on seotud ainult olevikuga, siis on tal tegemist ainult lähima ümbrusega, millega ta on parajasti kokkupuutes. Mis on ruumiliselt eemal, eemaldub ajaski nii kaugele, et sellega puudub suhe.

Alguses võib näida, et seletatakse endastmõistetavaid asju, ent kui asume vaatlema mõistuspäraseid hoiakuid, saame öeldu elulisest tähtsusest aru. Siis näeme, et kogu inimese tõelisusekäsitus võib olla minevikumälestustest ja tulevikuaimdustest moonutatud, sest need mõjutavad lakkamatult tema hoiakut ümbritseva suhtes.

Valitseda elu

Подняться наверх