Читать книгу Valitseda elu - Georg Hackenschmidt - Страница 8

Lähtudes eelmises peatükis tõdetust, näeme, et igale kehaseisundile vastab teatud hoiak. Alustagem hoiakust, mille võtaks ümbruse suhtes inimene, kes suudab olla sellega võrdvõimeline omaenda kehavarude varal. See on täiesti vaistlik hoiak. Tänapäeva inimese allakäik on juba nii sügav ja ta sõltub nii paljudest hüvitustest, et tema hoiakutest on vaistlik vaid mõni üksik. Raske on leida sobivat näidetki — peale selliste, mis seostuvad keha talitlustega.

Vaatleme mõnd niisugust juhtumit ja eritleme selle kaasnähteid, et mõista, millised on inimese kõige vaistlikumad hoiakud. Võtame näiteks hingamise. Muidugi võidakse ka seda tänapäeval mõistuspärastada või mõjustada. On olemas teooriaid, kuidas tuleks hingata, ja sportlastele tehakse sellekohaseid ettekirjutusi. Enamik meist hingab siiski veel nii, nagu lubab meie kehaline seisukord. Jälgigem maastikul kõndivat inimest, kes puutub kokku erinevate ümbruse-ilmetega, mille suhtes ta on erineval määral halvemuses. Kuidas muutub tema hoiak hingamise suhtes? Meie näide pole kõige täpsem, sest üldise kehalise nõrkuse hüvitamiseks kannab inimene riideid, mis avaldavad mõju ka hingamisele. Aga see näide kehtib siiski.

Kui inimene jalutab tasasel teel, hingab ta pingutuseta, rütmis, mis kehavarusid tervikuna ei koorma. Hingamist ei suuna mälestused varasematest kogemustest. Ta ei mõtle oma hingamisele ega püüa sooritada seda nii, nagu keegi on õpetanud. Seega pole tegemist vastava oskuse rakendamisega. Antud juhul sõltub tema hingamine — kui tegevus — vaid ümbrusest ja kehavarudest. See on suhteliselt spontaanne, ning inimest juhib vaid oma orgaaniliste talitluste kehaline tunnetamine.