Читать книгу Sellised me oleme - Golnaz Hashemzadeh Bonde - Страница 10

Hakkas hämarduma, kui ma uuesti toru võtsin. Ei tea isegi, kuidas ma otsustasin kellele helistada, miks ma helistan just Zahrale. Aga seda ma tegin ja see oli nii tore. Oli tore rääkida ja nii tore oli kuulda, et teine inimene nutab. Nii tore oli kuulda, et ta hakkas muretsema. Et ta hakkab minust puudust tundma. Nii kena oli kuulda, et inimene reageerib just niimoodi. Et nii peabki reageerima. Ma kuulasin mõne hetke tema pisaraid ja siis hakkasin teda lohutama.

„See ei ole üldse nii hull,” laususin ma. „Mul on olnud täitsa hea elu.”

Me vaikisime. Me ei teadnud, kas see on tõsi. Aga me ei öelnud selle kohta midagi. Lihtsalt kuulasime teineteise vaikimist ja sellest piisas.

„Kas sa Aramile oled juba rääkinud?” küsis Zahra.

Ma raputasin pead.

„Hallo?”

„Vabandust,” ütlesin ma. „Ei ole rääkinud. Ei temale ega kellelegi teisele.”

Zahra noogutab. Ma kuulen, et noogutab.

„Kas sa tahad, et mina talle räägiksin?”

Ma ohkan kergendatult.

„Jah. Jah, palun. Kas sa teeksid seda?”

„Ma ei tea,” vastab ta.

Mida saab ühelt inimeselt üldse nõuda? Kõike, arvan ma. Ma võiksin praegu välja nõuda kõiksugu teened. Viimase kui ühe.

„Aga ma olen tänulik, kui sa räägid, räägi siis palun, ole kena.”

Kuulen, et ta hakkab uuesti nutma. Aga ta ajab selle asja korda, kuidagi ajab ta selle asja ikka korda.

„Ma tulen sinu poole,” ütleb ta, ja me lõpetame kõne.

Siis pööran ennast selili. Panen silmad kinni. Mõni nädal, pool aastat, paar aastat. Praegu pean aga natuke tukkuma.

*

Nad tulevadki. Minu sõbrad, kõik. Ma pikutan ikka veel diivanil ja vaatan neid poolsuletud silmil. Nad lasevad mul seda teha. Nad ei räägi kuigi palju. Istuvad, lõug peos. Vaatavad aeg-ajalt üksteisele otsa ja raputavad pead. Raputavad kuidagi aeglaselt, kuidagi imelikult. Nagu siis, kui mure on suurem, kui see paistab olevat. Kui üks mure on kõigi teiste murede põhjus. Ma tean, mida nad mõtlevad. Me oleme nii palju kaotanud. Me oleme juba nii palju kaotanud. Miks peaksime kaotama veel rohkem. Miks peab olema nii, et me peame veel kaotama. Mina arvan samuti. Seda nad ei märka, sest nad ei söanda minu poole vaadata, kuid mina laman poolsuletud silmil ja raputan samuti pead sedamoodi. Imelikult. Kui üks mure on kõigi murede põhjus.

Siin on Zahra ja Leila ja Anne ja Firozeh. Kõik on kohal. Nad tulid otsekohe, nad tulid ühe tunni jooksul. Ma ei olnud jõudnud silmigi avada enne, kui nad olid kohal. Ma mõtlen oma märkmetele, neile, mis on korvis. Märkmetele, kus ma räägin oma üksindusest. Ma mõtlen, et ma näitan neid neile, ütlen: Miks te alles praegu tulete? Miks te varem ei tulnud, varem, kui ma üksi olin? Aga ma ei tea. Mõtlen ühtlasi, et peaksin need paberid tuhandeks tükiks rebima. Sest üksi pole ma kunagi olnud. Ei ole või? Ma ei tea. Mis on üksindus? Kas tunned üksindust siis, kui tahaksid hoopis meelelahutust, või tunned üksindust siis, kui oled suremas. Võib-olla ma ei olegi kunagi üksi olnud.

Ma kuulen, et nad hakkavad sosistama. Alguses ma ei kuule, aga siis mõistan. Nad ei ole Aramile veel öelnudki. Mul on tunne, et pean asja ette võtma, et pean stseeni korraldama. Ma palusin teilt ühte asja! Ühte ainukest asja! Kuid hoian end tagasi. Tean, et see ei ole kaugeltki mitte esimene asi, mida ma palun. Tean, et seda paluda on liiga palju.

Zahra tõuseb püsti ja helistab. Räägib sosinal. Ma kuulen, et Aramiga ta ei räägi, ei räägi. Ta räägib kellegi teisega. Ta palub oma lapsel rääkida minu tütrele. Millised argpüksid me oleme! Revolutsionäärid. Mitte kellelgi meist ei ole pealehakkamist. Võib-olla on inimesel elus üldse ainult piiratud maht pealehakkamist. Võib-olla on meie ind ikka veel neil veristel demonstratsioonitänavatel. Ma mõtlen, kes see küll on, kes Aramile räägib, et ma olen suremas. Mõistan, et ma ei tea, ja et ma ei aja ennast püsti, et see välja uurida.