Читать книгу Sellised me oleme - Golnaz Hashemzadeh Bonde - Страница 4

Minu arvates on surm alati minu kõrval olnud. Äraleierdatud mõte, võib-olla ütlevad nii kõik surijad. Aga mina arvan, et olen eriline, nii selles küsimuses nagu ka kõigis muudes. Ma tõesti usun seda. Ma ütlesin seda juba siis, kui Masood suri. Meile antud aeg on laenatud. Me ei oleks pidanud üldse nii kaua elama. Oleksime pidanud juba revolutsiooni ajal surema. Maavärina järeltõukes. Sõjas. Aga mulle anti veel kolmkümmend aastat. Rohkem kui pool elu. Seda on palju. Pean olema tänulik. Seda on sama palju kui mu tütrel aastaid. Jah, nii võibki seda asja vaadata. Mina lõin tema. Aga temal ei ole mind nii kaua vaja olnud. Kellelgi ei ole, tegelikult.

Inimene arvab, et kui ta on lapsevanem, siis on ta vajalik. Nii see ei ole. Inimene saab alati hakkama. Kes ütleb, et kogu selle koorma summa, mille ma tekitan, peaks olema väiksem kui kergenduse kogusumma. Ma ei usu, et see on nii. Ma ei ole niisugune, kes pakub rohkem kergendust kui koormab. Kuigi peaksin olema. Olles ema. See on mu töö. Pakkuda kergendust, kergendust teistele. Ma ei ole seda mitte kunagi teinud.