Читать книгу Sellised me oleme - Golnaz Hashemzadeh Bonde - Страница 11

Ma seisan sageli akna juures ja vaatan välja. Vaade on imeline, nagu maal. Ma osutan sellele, kui keegi külla tuleb.

„Vaata,” ütlen ma. Nagu oleks üldse võimalik seda mitte näha.

Ma elan kolmeteistkümnendal korrusel ja terve üks sein on aken. Väljas paistab ainult taevas. Taevas, taevas, lõputu taevas. All on meri, seda võib pilguga saata, kuni see üle silmapiiri valgub. Ja selle ümber on mets. Puud, mis seisavad tihedalt üksteise kõrval ja peegeldavad aastaaegu.

Enamiku jaoks ei ole selles midagi erilist. Taevas ja vesi ja mets. Ma tahan neile, oma külalistele selgeks teha, miks see on eriline. Kuid see on mulle vastumeelt. Ma tahaksin rääkida. Öelda: Kas tead, mis minu ümber oli, kui ma laps olin? Kui ma tänaval kõndisin, kui kooli läksin. Liiv ja kivid. Liivased kivid. Seda on vist raske ette kujutada. Kollast liiva, mis katab kingi. Mis katab maju. Mida ema mitu korda päevas uksest välja pühkis. Mõelda vaid, et mina, kes ma tulen liiva seest, elan nüüd taeva ja veega. Nagu oleksin ma elementi vahetanud. Tahan seda välja öelda, sest see on võimas. See on suur asi. See on isegi kuidagi kurb. Et see, mis ma olin, on nüüd möödas. Et see asendub millegi muuga.

Kuid ma ei ütle midagi ja ma tean, miks. Ma ei taha, et nad arvaksid, et ma olen kõrbest pärit. Et ma kuulun kõrberahva hulka. Nad arvavad seda niigi ja ma ei taha endast nende pähe veelgi rohkem imelikke pilte istutada. See, millest ma räägin, on liiv, mitte kõrb. Kaks ise asja, aga inimesed ei saa ju aru.