Читать книгу Sellised me oleme - Golnaz Hashemzadeh Bonde - Страница 5

„Sul on jäänud elada kõige rohkem pool aastat,” lausus see kuradi nõid.

Ta ütles seda, nagu antakse teada mõnest ebameeldivast vahejuhtumist. Nagu siis, kui lasteaiakasvatajad ütlesid, et Aram oli viga saanud. Kahju küll. Natuke süüdlaslikult. Ta ei vaadanud seda öeldes mulle otsa. Ta vahtis oma arvutiekraani. Nagu olnuks arvuti see, mis talle öeldut kinnitab. Nagu olnuks ekraan see, millel on halvasti läinud. Siis hakkasid mööda ta põski voolama pisarad ja ta vaatas alla oma sülle. Nüüd on see hoopis tema ise, kes on murest murtud. Tema on see, kes vajab lohutust.

Pea lõuad! tahtsin ma karjuda. Kes sa oled, et tuled mulle ütlema, et ma suren. Kes sa oled, et nutad siin, nagu oleks minu elul midagi sinuga tegemist. Aga ma ei karjunud. Seekord mitte. Panin isegi imeks.

„Ma tahan rääkida osakonna juhatajaga,” ütlesin ma hoopis.

Ta imestas. Küllap arvas, et minu reaktsioon oli vale. Et ka mina peaksin nutma.

„Ma mõistan, et see on raske ... Raske kuulata. Kuid ei ole vahet, kellega sa sellest räägid,” ütles ta. „Tomograafia, analüüside vastused. Kõik on selge. Sul on vähk. Ja see on ... See on kaugele arenenud.”

Ta jääb vait ja vahib mind. Loodab näha mingit näoilmet, mis kinnitaks, et olen aru saanud. Aga seda ta ei näe ja ta jätkab.

„See on neljas staadium. Vähk. See tähendab, et sul ei ole jäänud kaua elada.”

„Pea lõuad!” Sain selle nüüd öeldud. „Ma olen medõde, olen töötanud põetajana kakskümmend viis aastat. Ma tean, et sa ei tohi mulle seda öelda. Sul ei ole aimugi, kui kaua ma veel elan. Ega sa jumal ei ole!”

Ta põrkus toolil tagasi. Ma nägin, et ta läks närvi. Ta oli kolmekümnendates aastates. Juuksed kahes lapselikus rotisabas. Titafoto kirjutuslaual. Ma raputasin pead. Tal pole aimugi, mida ta teab, või mida ta ei tea.

Istusime vaikides edasi, siis kuivatas ta pisarad kampsunivarrukasse ja kõndis minema. Ma istusin edasi nagu naelutatud, siis sirutasin käe koti järele ja võtsin sealt mobiili. Ma pean kellelegi helistama. Ma pean helistama tütrele. Ütlema: Tere, mu õnnetu linnupoeg. Su ema hakkab nüüd ka surema.

Raisk. Ma hakkan hoopis Zahrale SMS-i kirjutama. Aga siis kustutan selle. Mida siin öelda ongi. Tere, sõbrake, võitlesin ja võitlesin, aga nüüd on see läbi. Ma ei suuda.

Kuulen, kuidas palatile lähenevad kaks häält: arst ja ta ülemus. Jäävad ukse taga seisma. Sosistavad. Ma mõistan, et siin, tervisekeskuses, nad surma väga sageli ei kohta. Nüüd arutavad nad, kumb peaks sisse minema ja minuga edasi rääkima. Ma mõistan. Nad tahavad oma igapäevaga edasi minna. Võtta ette järgmine patsient. Et töö saaks tehtud. Kõige vähem tahavad nad istuda sureva naise kõrval ja kuulata tema möga. Ma pean aru. Paneks asjad kokku ja läheks lihtsalt minema. Säästmaks neid. Säästmaks ennast. Võtan mantli. See on punast värvi. Sirutan käe, et võtta kott. Ka see on punane. Vaatan alla oma saabastele. Samuti punased. Kõik need banaalsed asjad, mis mulle korda lähevad. Mis on mulle korda läinud. Käed hakkavad värisema, siis õlad. Kott kukub põrandale. Püüan tagasi hoida nuuksumist, mis kehas tõuseb. Just sel hetkel avavad nad ukse. Astuvad sisse. Vahivad mind. Ma näen, et nad tahaksid ümber pöörata ja ära minna. Ma ei taha neid hirmutada. Ma muudkui naeratan. Kuid siis tabab mind see kõik. Kõik, millest neil ei ole vähimatki aimu. Kõik see, mida sellel kuradi maal mitte keegi ei mõista, kuigi nad nii palju teavad. Kõik, mis on valu ja kaotus ja võitlus. Ma nutan. Ma nutan ja muudkui nutan. Ka tema nutab, see esimene arst. Vaeseke. Tema arvab, et tal on, mille pärast nutta.