Читать книгу Sellised me oleme - Golnaz Hashemzadeh Bonde - Страница 7

Mul on jäänud elada kuus kuud. Või mõni nädal. Või paar aastat. Istun diivanile, nägu pesemata. Lihtsalt istun, käed põlvedel, ja mõtlen, mida siis nüüd tegema peab. Mida teeb inimene, kes sai teada, et sureb.

Vaibal seisavad korvid, pabereid täis. Nad on siin seisnud kuude kaupa, võib-olla terve aasta. Tuleb mõte, et kui nad siin nii seisavad, peaksin ma nendega midagi ette võtma. Neid sorteerima. Võib-olla peangi seda nüüd tegema. Oma paberid läbi vaatama. Vaatama, et kõik oleks korras. Vanad telefoniarved. Kontode väljavõtted. Maksudeklaratsioonid. Mõtlen, et tegelikult ei ole mul kunagi olnud põhjust neid korve soetada. Et kõik tuleks ära visata. Lihtsalt kõik ära visata.

Seda peab nüüd tegema Aram. Hiljem. Pärast.

Ma võtan laualt märkmiku ja pastaka. Hakkan märkmeid tegema. Tuleb pähe, et kõik minu märkmed on ju samuti neis korvides. Peaksin vähemalt need välja otsima, ära viskama. Mida Aram küll mõtleb, kui neid loeb. Ta saab siis aru, kui üksik ma olen olnud. Kui vihane ma olen olnud. Ma peaksin tahtma teda selle eest kaitsta, kuid ei taha. Las tunneb! Las tunneb minu valu. Tean küll, et see on vale, et mu emainstinkt peaks ütlema mulle midagi hoopis muud. Aga ei ütle, las siis olla nii, nagu on. Pastakas libiseb üle paberi. Ma tahan teada, mis minust maha jääb. Kui Masoodist lahutasin, võttis mees kõik endale. Minule ei jäänud mitte midagi. Pärast seda olen natuke asju kogunud. Kogunud, üles ehitanud. Üles ehitanud turvatunde. Üles ehitanud tuleviku. Aga seda ei olegi. Ma puhken naerma. Mingit tulevikku ei olegi. Mõtle, kui inimesed teaksid. Et sa paned nii palju aega magama selle peale, et välja mõelda ja planeerida oma tulevikku ja siis seda äkki polegi. Kes oleks võinud arvata.

Kas oleksin elanud teisiti, kui oleksin teadnud? Vilistanud sellele, et töötasin vahetus vahetuse järel? Elanud krediitkaardi peal ja jätnud endast maha suured võlad? Ma ei ole kindel. Võib-olla. Arvatavasti. Ma tahan öelda – miks ka mitte. Mis mõte oleks mind takistanud?

Ma kirjutan. Korter, kus ma elan. Kuldehted pangaseifis. Need saatana Telia-aktsiad, millega nad meid ninapidi vedasid. Raha hoiukontol. Tagavara riidekapis. Ma kirjutan, loen kokku. Seda on palju. See on suur summa!

Korraks mõtlen, et see on suur summa niisugusele nagu mina. Aga ei, vale puha. Siin riigis on palju inimesi, kes siin on sündinud ja üles kasvanud, aga kellel ei ole, kes ei saa, kes ei saanud. Kes olid liiga mugavad, liiga laisad. Kellel ei ole nii palju kui minul. Kes ei jäta endast mitte midagi järele.

Raha ei ole palju mitte ainult niisuguse jaoks nagu mina. Raha on palju. Raha on Arami jaoks palju. Kui ta seda ei mõista, võib ta selle endale sinna pista! Sõjalaps. Ta peab olema tänulik. Ta kindlasti ongi tänulik, ma tean. Raha kulub temale rohkem ära kui mulle. Temal on suurem võimalus kui minul elada, ellu jääda. Mitte ainult sellepärast, et ma suren. Vaid sellepärast, et mul ei ole kunagi seda võimalust olnud. Ellu jääda. See, millega ma sündisin, kuhu ma sündisin, oli võime ellu jääda. Ma kasvasin suureks, et ellu jääda. See on teine asi kui elu siin. Ma ei tea, kas mu tütrel on see olemas, see võime üle elada. Võib-olla tõesti, mu tütar sündis ju peaaegu varjendis. Aga mitte tema sõbrad. Mitte need lapsed, kes sünnivad Rootsis.

Ma mõtlen jälle arsti peale, arsti peale seal tervisekeskuses. Tema pisaratele. Mille üle temal küll nutta on?