Читать книгу Sellised me oleme - Golnaz Hashemzadeh Bonde - Страница 6

Ta palub vähemalt vabandust. See vanem arst. Ütleb, et neil pole aimugi, kui kaua ma veel elan. Võib olla mõni nädal, võib olla mõni aasta.

„Aga sa sured vähki,” lausub ta. „Proovi sellest kindlasti rääkida, räägi oma lähedastele. Eriti oma lastele ...”

Ütle seda minu lapsele, mõtlen mina. Ma ei usu tegelikult, et ma seda ütlen, sest arst jätkab.

„See võib olla raske, eks ole. Just oma laste vastu aus olla. See võib olla raske. Aga nad on ära teeninud selle, et saavad teada. Nii et nad saavad valmistuda.”

Ma vaatan arstile imestades otsa. Ta ei mõista, mis mind imestama paneb, kuid ma arvan, et ta mõistab, et see on ainus viis, kuidas ma saan teda vaadata.

„Masood suri ju hiljuti ... Mu tütre isa. Päris hiljuti,” lausun mina.

Arst noogutab.

„Ta suri ootamatult. Kas sa ei arva, et see oleks parem? Aramile, mu tütrele? Kui see, et elada kõrvuti surmaga. Oodata seda. Kas poleks parem, kui ma ükspäev lihtsalt suren?”

„Ma ei tea,” ütleb arst. Nagu oleksin ma oodanud tõelist vastust. „Aga sul läheb oma tütart vaja. See ei saa kerge olema.”

Arst ulatab mulle brošüüri. Kuidas valmistuda surmaks või midagi niisugust. Raputan pead.

„Ma ei sure! Ma hakkan võitlema. Ma tahan kohe alustada raviga!”

Arst kõhkleb.

„Jah, me suuname su haiglasse. Aga sinna on järjekord. Varsti on ju lihavõtted ja kõik see. Võib juhtuda, et läheb aega, enne kui sa hakkad ravi saama, Nahid.”

Ma kallutan end toolil ettepoole.

„Aga sa ütlesid ju, et ma suren. Surengi, kui me midagi ette ei võta. Sellega on kiire!”

Arst raputab pead.

„Vähiga nii kiiret ei ole. Mõni nädal siia või sinna ei mängi rolli, Nahid.”

„Mis sa sellega öelda tahad. Mis see siis on, kui sellega kiiret ei ole?”

„No kuidas võtta. Vähki võib vaadata kui kroonilist haigust.”

Ma vaatasin talle otsa, kulmud kõrgele tõstetud.

„Kroonilist? Kuidas saab vähk olla krooniline, kui ma varsti suren?”

„Kahjuks küll.”

Arst toetub uksepiidale. Ta pole isegi sisse tulnud. Jäi ukse juurde seisma, minust mitme meetri kaugusele. Nagu oleks tegemist nakkusega. Vähk. Surm.

„Kahjuks küll.”

Ma tõusen püsti.

„Sul ei pea kahju olema. Ma ei ole veel surnud.”

Võtan huulepulga välja ja värvin huuli. Näitan, et olen tugev. Ma lähen minema. Lähen arstist mööda. Nad hüüavad mulle järele, aga mina astun edasi. Kiirustades, kiirustades, et mitte pöörduda, viskuda arsti käte vahele, anuda lohutust. Paluda sooje lubadusi ja lohutust.

Alles siis, kui koju jõuan, näen, et ripsmetušš on mööda kogu nägu laiali valgunud. Et huuli olen värvinud üle kontuuride. Et ma näen hirmuäratav välja. Et ma ise olen nõid. Hernehirmutis. Inimtopis. Surnu. Olen keegi, kes ei oska olla elus.