Читать книгу Sellised me oleme - Golnaz Hashemzadeh Bonde - Страница 12

Mul on midagi viga, kuna ma ei saa vait olla. Tihtipeale tean, kui peaksin olema. Vähemalt tagantjärele. Ma lihtsalt pean välja ütlema, mida mõtlen. See aga on asi, mida ei tohi teha. Inimesena. Emana. Ole vait, kui su mõtted teevad kellelegi haiget. Aga ma ei suuda.

Olen oma valu käes üksi. Jõudsin praegu sellele arusaamisele. Aram on see, kes peaks seda muret minuga jagama. Valu läheb ühelt naiselt edasi teisele. Kuid Aramile ei lähe.

Ta tuli siia alles neli tundi ja nelikümmend viis minutit pärast seda, kui teate sain. Pärast seda, kui sain teada, et suren. Ma tean, et mitte keegi ei olnud sellest talle varem rääkinud. Ma tean, et ta ei teadnud. Kuid tunnen siiski, et olen ärritatud. Jah, siin on teisi inimesi. Kuid see on hoopis teine asi. Nemad on kurvad. Nemad hakkavad minust puudust tundma. Kuid mu tütre jaoks ... Tema ei toibu sellest kunagi. Me jagame seda. Ma tahan, et ta jagaks seda. Lõplikkust.

Kui Aram tuleb, laman ikka veel diivanil, silmad poolkinni. Kõik teised tõusevad püsti ja ütlevad talle tere. Ma kuulen ta häält, see on väsinud. Ma oleksin tahtnud, et ta oleks tulnud sisse kisades. Kisades ja nuttes. Paanikas. Kuid nii see ei ole. Ta tuleb sisse ja teretab väsinud häälel mu sõpru. Ma ei tõuse. Lasen tal tulla lähemale. Tema ei kiirusta. Seisab veidi esikus. Esitab küsimusi. Püüab mõista. Ma tean, et see on nii. Kuid niisugust tunnet ei teki. Jääb mulje, et ta lihtsalt seisab ja lobiseb ja see vihastab mind. Mina leban siin ja kõik on katki kärisenud, ja tütar tuleb alles nelja tunni ja neljakümne viie minuti pärast ja ka siis ei jookse ta kohe minu juurde, vaid seisab seal esikus. Ma tunnen, kuidas mu keha pingesse tõmbub, sääremarjad, tuharad, käed, näoni välja. Kui ta siis minu kõrvale tekile istub, ei lausu ma sõnagi. Pigistan silmad kõvasti kinni.

„Tere, ema,” lausub Aram.

„Sul ei ole ema,” vastan mina. „Sul ei ole mitte kedagi. Sul ei ole vanemaid.”

Ma kuulen, kuidas ta ahmib õhku, kuidas kõik ruumis õhku ahmivad. Ma kuulen valu, mille olen põhjustanud, valu, mille olen õhku paisanud. Ma kuulen kurbust. Aram ei ole see, kes karjuks ja nutaks, see mu tütar, ma tean seda. Nii kuulengi, kuidas kurbus tema kehas levib ega lase tal hingata. Läheb veidi aega, mõni minut, arvan ma. Siis ta tõuseb ja läheb ära. Ta läheb vannituppa, võtab enda eest hoolt kanda. Nagu ta seda alati on teinud.

Ma tunnen, kuidas mu silmist pisarad mööda nägu voolavad. Alla kurguauku. Mu sõbrad kogunevad mu ümber, kui näevad, et ma nutan. Võtavad mu käest kinni, silitavad pead. Kõik on minu ümber. Aram on eemal, üksinda. Ma tahan paluda, et keegi läheks ta juurde, kuid ma ei saa sõna suust. Ta peab harjuma, ütleb üks hääl mu peas. Kui ta pole veel harjunud, siis nüüd on aeg harjuda.