Читать книгу Sellised me oleme - Golnaz Hashemzadeh Bonde - Страница 9

Mõni nädal. Pool aastat. Paar aastat. Mis vahet siin on? Ma ei ole kindel. Aeg on erinev küll. Sellest ma saan aru. Kuid mis loeb selles küsimuses aeg? Milleks mul aega vaja on? Haige olemise aeg. Üksi olemise aeg. Surma ootamise aeg. Mis loeb aeg, kui sellele ei saa rajada tulevikku? Ma ei tea. Ja ma mõtlen, et just sellepärast. Võib-olla just sellepärast juhtus see just minuga, võib-olla just sellepärast valis vähk minu. Sest mina ei tea, mida ajaga peale hakata. Sest ma ei tea, mida eluga teha.

Ma ei talu seda, ei talu seda mõtet.

Tõusen ja võtan telefoni. Valin numbri. Ainukese numbri, kuhu saan helistada.

„Allo?!”

Ta tuleb mulle silme ette. Kössitab telefoni kõrval taburetil, hingab sügavalt välja, enne kui toru võtab. Ootab halbu uudiseid. Valmistub selleks, enesekaitseks.

„Salam, maman.” Neelatan kõvasti, et hoida tagasi seda, mis tahab välja pursata.

„Nahid? Nahid, oled ikka sina? Kas juhtus midagi, kas kõik on hästi?”

„Kõik on hästi. Väga hästi. Ma ... Ma tunnen lihtsalt teist puudust.”

„See on elu, Nahid. See on elu.”

Me vaikime silmapilgu, siis hakkab ema rääkima, nagu ikka. Naabritest, tomatihindadest, oma reumast. Mina kuulan. Jutt on täpselt sama, mis möödunud nädalal. Täpselt nagu kõik vestlused. See on vestlus, mida üldse ei mõjuta tänane päev, välja arvatud see, et ma surun padja vastu nägu, et lämmatada omaenda häält.

„Nahid, kas oled ikka toru otsas?”

Ma tean, et mu hääl ei kanna ja sellepärast panen toru hargile. Ema arvab nüüd, et vestlus katkes, nagu on aastate jooksul katkenud nii paljud vestlused. Kui järgmine kord helistan, siis on asi ununenud.