Читать книгу Minu ilus elu maal - Heli Künnapas - Страница 10

Nii võib hakata ennast juba kirjanikuna tundma! Kivi-Vigala raamatukogust võeti minuga juba varem ühendust ning täna toimus kauaoodatud kohtumine lugejatega.

Minu täitsa esimene!

Kolmekuise Maria jaoks oli see samuti esimene avalik esinemine. Loomulikult oli ta minuga kaasas.

Kuulajateks olid Kivi-Vigala põhikooli 7. -9.klasside õpilased, kellest paljud olid mu noorsooromaani „Lõpupidu“ ka lugenud. Rääkisin neile endast, meie perest, kirjutamisest, lugemisest. Loomulikult küsiti ära ka traditsiooniline: kui palju on mu raamatus reaalsust ja kui palju väljamõeldut? „Lõpupidu“ on enamuses ikka täiesti välja mõeldud lugu. Pärnu-Jaagupis käinud inimesed tunnevad kindlasti ära kohti, kuid siinseid inimesi ja juhtumisi küll selles loos ei ole.

2012. aasta aprillis sain Tallinna Keskraamatukogus oma romaani „Lõpupidu“ eest „Järje hoidja“ auhinna. See antakse raamatule, mida Tallinna Keskraamatukogu noored on eelmisel aastal kõige rohkem lugenud. Sellega tänatakse kirjanikku kui järjepidevuse hoidjat noortele väärt lugemisvara pakkumisel. Rääkisin Kivi-Vigala noortele ka sellest, et minu jaoks oli mõnus üllatus, et esimene tunnustus ja suurehulgaline lugemine tuli just linnanoorte poolt. Minu teose tegelased on ju hoopis maagümnaasiumi õpilased ning tegevus toimub väikeses alevis. Aga võib olla loetigi mu teost linnas müstika rubriigi all? Või on selles lihtsalt piisavalt teemasid, mis puudutavad kõiki noori, ükskõik, kus nad elavad?

Tutvustasin neile veidi ka oma järgmist teost ehk romaani „Homme on ka päev“. See on küll pigem täiskasvanutele mõeldud, kuid mitte kõige keerulisem teos. Kirjastuse Tänapäev romaanikonkursil jõudis see samuti äramärgitud teoste hulka ning nüüd ootan kannatamatult selle ilmumist.

Küsiti ka pooleliolevate teoste kohta. Tunnistasin ausalt, et neid on ikka päris palju, kuid viimasel ajal kirjutama eriti ei jõua. See on üks koht, kus saan aru, et mul on nüüd kolm last. Mina vajan kirjutamiseks vaikust ja rahu ning seda kauemaks, kui kõik viis minutit järjest. Järgmine noorsooromaani konkursi tähtaeg on 1. detsember, kuid minu järgmine katsetus pealkirjaga „Tristan“ muudkui venib. Peale selle on pooleli paar lasteraamatut, veel üks noortekas „Ütlemata sõnad“ ning täiskasvanutele mõeldud, tööalast ahistamist käsitlev teos tööpealkirjaga “Terrorist Hüljes”. Ja loomulikult „Minu ilus elu maal“ ehk siis Sinu jaoks, armas lugeja, praegu käes olev teos!

Loomulikult küsiti, miks üldse kirjutada? Kusagilt on meelde jäänud mõte, et kirjutada tasub siis, kui kirjutamata olla ei saa. Minu jaoks just nii ongi. Lood ja tegelased elavad mu peas, arenevad, tekivad tegevusliinid. Ja kui see kõik paberile kirja ei saa, siis lähen lõhki. Kui mõni teos on peas liiga kaua küpsenud, siis ma käingi ringi, nagu mõni kuri-paha, sest mul on endal nii kehv olla, kui võõrad inimesed ja tegevused mu peas elavad. Kirjeldamatu on aga tunne, kui üks järjekordne lugu saab nö kaante vahele ehk minu poolt lõpetatud – seletamatu vabanemise tunne. Sisemine puhastumine.

Ja see ei tähenda, nagu ma kirjutaksin enda elu raamatukaante vahel lahti. Iga raamat sisaldab mind küll suurel määral, kuid seda läbi väljamõeldud tegelaste. Nad ei saaks ilma minuta tegutseda. Vot, milline jumalik tegelane see kirjanik on.

Iga endast välja saadetud looga saab tõesti sisemus selgemaks. Selle protsessi kummaline kaasnähtus on, et peale raamatu ilmumist, ei tea ma enam, mida seal kirjutasin. See lugu on minu jaoks lõpetatud, ma ei saa seda enam muuta, järelikult ma nende tegelaste ja tegevustega enam edasi ei tegele. Nii peangi enne lugejatega kohtumist oma raamatut sirvima ja kõike meelde tuletama.

Usun, et iga raamat on väga palju oma lugeja nägu. Kui sama inimene loeb sama raamatut teises elusituatsioonis, siis on ta arvamus ja tähelepanu väärivad seigad ju hoopis teised. Nii on minu jaoks tegelikult küsitavad igasugused raamatute paremuse edetabelid ning ka romaanikonkursside tulemused.

Minu jaoks annab romaanikonkurss tähtaja. Kindla piiri, mille raames kirjutatu üks versioon peab valmis saama. Mõlemad mu teosed, mis on konkurssidel ära märgitud, läbisid pärast auhindamist uuesti korraliku paranduskuuri ning hiljem veel käis need üle ka toimetaja. Kogu selle protseduuri lõpuks on minul kõrini raamatu esimesest leheküljest, sest parandamist hakkan ju ikka sealt pihta.

Kirjaniku ja kirjutaja vahe tulebki minu arvates välja kirjutamise motivatsioonist – kas sul on lugu, mida teistele jutustada või jutustad lugu, et ise sellest midagi saada (raha, kuulsust vms). Mina tahan praegu veel endast mõned lood välja saada, sest nad on seal kaua praadinud.