Читать книгу Minu ilus elu maal - Heli Künnapas - Страница 2

Ma olen alati olnud maainimene!

Nii kaua, kui mäletan, olen alati elanud maal või vähemalt väga igatsenud selle järele. Esimesed 5 eluaastat elasin Pärnu-Jaagupis kolmetoalises korteris, kuid sellest ajast ei mäleta ma midagi. Seejärel algas maaelu, kus minu mängukaaslasteks olid kaks nooremat õde, mängumaaks kõik metsad ja maad, mida silm ulatus nägema. Ja ka need, mis jäid silmapiirist välja, kuid sinna me tegelikult ei võinud minna.

Meie suurimateks lemmikuteks olid kivihunnikud, kuhu oli hea onne ehitada. Ja lõket teha. Lootes, et vanemad riietel pärast kärsahaisu ei tunne. Mõned korrad käisime lõkketegemist reetva lõhna eemaldamiseks isegi lähedaloleva lauda silohunnikus püherdamas. Silo lõhn on mulle alati meeldinud.

Minu lapsepõlvemaaks oligi klassikaline väiketalu, kus läbi aegade olid nii lehmad, lambad, sead, pullid, kanad-kuked kui kolm last.

Maaelu kogemust lisas umbes 15 kilomeetri kaugusel asunud vanavanemate talu, kus olid samad loomad ja tegemised, kuid kõike oli vähemalt kaks korda rohkem.

Aegajalt olime õdedega suvel mitu päeva järjest vanaema juures. Aga mitte väga palju. Mulle pole kunagi meeldinud kaua kodust ära olla ning mind polnud väga kerge vanaema juurde maha jätta. Ja kui jäin, siis suuremana tulin mitu korda lihtsalt ise tagasi. Kas jala või rattaga.

Maavanaema juures meeldis mulle aga väga. Väiksena selgitasingi, et meie ei ela päris maal, kuna talu asub vaid 3 kilomeetri kaugusel alevikust. Maavanaema aga elas maal, sest tema kodu jäi samast alevikust veidi üle kümne kilomeetri kaugusele.

Küülikud on meil alati olnud. Esimesel maalekolimise suvel saime õdedega oma esimesed küülikud. Suures hooldamise hoos jätsime puuriukse lahti ning meie esimesed koerad Pitsu ja Potsu tegid küülikutega iseseisvalt tutvust. Lõpuni. Meie saime uued küülikud ning õppisime õppetunnist.

Tulevikus tuli küülikuid küll mitmel korral koduõues taga ajada, aga siis juba küülikupoegi, kes suutsid puurivõrest välja lupsata.

Koolitee sai käidud Pärnu-Jaagupi Keskkoolis ja Pärnu-Jaagupi Muusikakoolis. See tähendas pikki päevi. Juba alates esimesest klassist tulime tihti jala koju. See ei tähenda, et ma julgeksin praegu talvisel pimedal teel jalutada.

Usun, et mul on klassikalises mõttes õnnelik lapsepõlv. Ema oli meiega kodune, kuni noorim õdedest, minust umbes 5 aastat noorem Karin kooli läks. Nii on kodu minu jaoks mälestustes alati soe koht, kus meid oodatakse. Samas on kodu piisavalt suur, et kõigile jätkuks omaette olemise ruumi. Maaelu võlu on see, et kui toas ikkagi ise olema ei mahu, saab valida veel metsade, karjamaa, kivihunnikute ja muude selliste vabade pindade vahel.

Ülikoolihariduse sain Sisekaitseakadeemias, kus õppisin halduskorraldust. Enne selle lõpetamist veetsin aastakese lapsehoidjana USAs. Tagasi tulles lõpetasin kooli ning asusin tööle Siseministeeriumi üldosakonna kantseleisse.

Kui Ameerika periood välja arvata, siis käisin alati igal nädalavahetusel kodus. Viis päeva linnas oli minu jaoks maksimum. Tihti lasin aga reedestest loengutest jalga, et kiiremini maale tagasi jõuda. Lihtsalt norm sai täis!

Nädalavahetused maal jätkusid ka siis, kui Pärnus personalijuhina tööle hakkasin ning oma korteri ostsin. Õnneliku numbriga korter nr 77 oli esimene koht, mida peale lapsepõlvekodu veel Koduks kutsuma hakkasin.

Kooselu algus Herlendiga tõi kaasa lootuse uuesti linnast minema saada. Kuigi ma olin aastaid kinnisvara kuulutusi jälginud, ei olnud mul ühtset unistust, kuhu ja milline maakodu soetada. Pikalt käisid läbirääkimised ühe Libatses asuva objekti üle, millest tahtsime endale kodu ehitada. Ei läinud õnneks. Õnneks! Sellest poleks kodu saanud.

Mingil hetkel ilmus aga müügikuulutustesse Kuuse talu… Ja siit läks lugu edasi!