Читать книгу Minu ilus elu maal - Heli Künnapas - Страница 13

Täna alustasin noorteromaani „Tristan“ esimest ümberkirjutamist.

Arvutiajastust hoolimata meeldib mulle lugeda paberilt. Nii prindingi enne viimast ülevaatamist oma teose välja, loen paberil ning samal ajal teen oma muudatused arvutis. Seega tähendab ümberkirjutamine tegelikult vaid täienduste lisamist ning kogu teksti uuesti ümber trükkimisega õnneks tegelema ei pea.

Ja tähtajani on jäänud vaid mõned päevad.

See ei ole hea! See on kiirustamine.

Aga see ongi kolme lapse ja majapidamise kõrvalt kirjutamise hind. Ma olin mitu korda valmis selle noorteka kirjutamisest loobuma. Arutasime mitmel korral Herlendiga, kas kirjanikuks pürgimine ikka on meie ühine prioriteet või mitte. Ja otsustasime koos, et on! Sest meie elukorralduse juures ei tehta isegi selliseid otsuseid üksi.

Minu kirjutamise viis on selline, et käin nö kiiresti teose üle ja kirjutan valmis kõik kohad, kus mul on midagi öelda. Mõnikord jäävad vahele terved peatükid, kuhu kirjutan vaid üldiselt paari lausega, mis seal olema hakkab. Ja siis hakkan üle kirjutama… Ja seejärel veel kord üle kirjutama.

See tähendab, et lõpuks on teose esimesest leheküljest väga kõrini.

Nüüd aga tuleb viimased päevad pingutada ja „Tristan“ lugemiskõlbulikuks saada. Küll jõuan teda pärast žürii käest naasmist veel ja veel täiendada.

Nädalavahetusel on tulemas Mathiase sünnipäev. Nii tuleb samal ajal ka seda korraldada. Kogu selle oma kodu ja majapidamisega jamamise üks positiivne osa on see, et lapse sünnipäeva puhul ei teki küsimust, kus me selle peame. Kodus loomulikult. Imelik oleks, kui me remondime-hooldame-omame kogu seda ruumi ja siis lähme kusagilt ruume rentima, et lapse sünnipäeva pidada.