Читать книгу Minu ilus elu maal - Heli Künnapas - Страница 19

Hommikul polnud pilt sugugi ootuspärane. Pesemine oli vaid osa uus-meremaa valgete kollasust eemaldanud. Pealegi olid pestud küülikud veidi pulstunud, nii et neid tuli kammida. Selleks aga aega enam polnud.

Pakkisin nad kõik kaasa. Lootsin enne näituse algust loomad veel üle kammida.

Kui kõik 15 looma olid autosse pakitud, ajasin Maria üles ja söötsin ta ära. Seejärel ka tema asjad kaasa ning Tartu poole teele.

Koos lapsega elades ongi suurim küsimus logistika. Tartusse jõudes tuli hakkama saada sellega, et kõik kastidesse pakitud küülikud pidin ükshaaval näitusehalli sisse vedama, kuid auto oli umbes saja meetri kaugusel sihtkohast. Nii tuli Maria jätta kas autosse või näitusehalli või iga kord kaasa vedada. Kuna ta oli rahulik, valisin viimase variandi ehk näitusehalli.

Pooled küülikud sain toodud – ja siis muutus tütar rahutuks. Õnneks astus üks teine noor küülikukasvataja abivalmilt ligi ja kiigutas turvahällis Mariat nii kaua, kuni oma loomad sisse toodud sain. Sama jama kordus ka siis, kui pidin ükshaaval loomi näituse vetarstile näitama. Ootasin tükk aega järjekorras, kuni mitu küülikukasvatajat oma loomi vetarstile esitlesid. Kui minu kord lõpuks käes oli, ei tahtnud Maria enam sugugi oodata.

Aga me saime kõik tehtud ja ma võisin meie loomad näitusepuuridesse laiali jagada.

Pika hindamispäeva lõpuks sai farmide arvestuses meie Kuuse talu küülikufarm 5. koha 938,5 punktiga! Esimesed 5 farmi mahtusid kõiki 11,5 punkti sisse, seega võib tulemusega päris rahule jääda. Seekord oli kaasas 15 looma, kellest 5 kaliforniat, 5 uusmeremaa valget ja 5 prantsuse pässi. Hindamisel oli maksimaalseks võimalikuks punktide summaks 100, kuid reaalselt pidavat 97,5 punkti olema kõrgeim, mida on võimalik saada.

Meie loomadest parimad hinded said kalifornia küülikud:

– Kuuse Paula – 95,5 punkti – üldarvestuses 19. koht, meie farmi parim

– Kuuse Sofia – 95 punkti

– Kuuse Salome – 94,5 punkti

– Kuuse Amadeus – 94,5 punkti

– Kuuse Paul – 93 punkti

Küülikute nimedega oleme loonud süsteemi, et pesakonnad saavad vastavalt sündimise järjekorrale tähestikulises järjekorras endale tähed ning ühe pesakonna pojad saavad kõik selle tähega nimed. Nii et esimesed meie farmis sündinud küülikud olid A-tähega. Tähestik algas uuesti algusest siis, kui esimene ring oli täis.

Nimede puhul otsisin iga kord üles, mida need tähedavad ja püüdsin panna positiivseid nimesid. See tähendaski, et istusin netis nimede leheküljel ja uurisin nimede tausta. Looma iseloomu ja nime vahel enamasti mingit seost ei ole, kuna küülikupojad saavad nimed võõrutamisel ehk umbes 8-nädalaselt ja siis on veel vara nende iseloomu kohta midagi öelda.

Küülikud, kelle tulevik on igal juhul lihalett, endale nime ei saa. Kui tõuküülikute puhul on märgistamine ja nende äratundmine oluline, siis lihaloomade puhul panen varakult sama vanad pesakonnad segamini ühispuuridesse – sama vanad emased omavahel ning isased omavahel kokku. Peale selle on lihaloomad farmis eraldi alal. Nii et siis saab neist ühtlane “lihaks minevate küülikute” mass. See võib kõlada julmalt, kuid toitmise ja hooldamise mõttes on kõik nende vajadused täidetud. Küülikuid aga kasvatatakse ka söögiks ning nende liha pole mitte ainult maitsev, vaid paljudele ka tervislikel põhjustel vajalik. Nii on lihaloomade nimevabastuse põhjuseks pigem minu mõtlemine, juba varakult enda tundeline eraldamine neist loomadest.

Järgmise tulemuse meie farmi loomadest said uus-meremaa valged, kuid nende hinded jäid vahemikku 93-94 punkti, mis ei ole aretuslooma jaoks eriti hea hinne. Samas ei vaata kogenud küülikukasvatajad loomi muidugi ainult hinde järgi, sest ka näiteks null punkti saanud loomal võib olla mõni hea omadus (õige nina, värvus, kehakuju vms), mida soovitakse edasi anda ning seetõttu võidakse ka selliseid loomi aretuses kasutada. Seda enam, et nulli võib saada hammustatud kõrva eest – mis teatavasti ei pärandu.

Kõige kehvemini läks prantsuse pässidel, kellega olime väljas esimest korda. Kuna pässe oleme kõige vähem kasvatanud, siis pole suutnud veel “välja juurida” erinevaid aretuse vigu: näiteks – kõrvad liiga taga, pea liiga kitsas, nina liiga terav jne. Näitus tegi aga suunad jälle selgemaks ja jätkame nendega kindlasti edaspidigi. Meie prantsuse pässide hinded jäid vahemikku 90-93 punkti sajast võimalikust.

Peale näitust sai veel selgemaks, et edaspidi pöörame suuremat tähelepanu kalifornia ja prantsuse päss tõugu küülikute kasvatamisele. Kaliforniate puhul nii tõuloomade aretus kui liha tootmine, prantsuse pässide puhul tõuloomade aretus ja lemmikute müük. Praeguse peaaegu kahe tegutsemisaasta jooksul oleme aru saanud, et lihaks sobivad kõige paremini kalifornia küülikud ning esimese põlve ristandid. Viimane tähendab ristandküülikuid, kelle vanemad ise on mõlemad tõuloomad, kuid erinevatest tõugudest. Näiteks ema kalifornia ning isa uus-meremaa valge küülik.

Prantsuse pässid on aga sõbralikud ja armsad, peale selle väga huvitavad, sest uut pesa avades ei tea kunagi, millised loomakesed seal ees ootavad. Kui kalifornia küülikul on täpselt paigas, kus ja kui palju ja kui tumedad joonised võivad olla, siis prantsuse pässil on lubatud üle 70 erineva värvuse. Seega võib pesakonnas olla väga erinevaid poegi. Loomulikult võivad kõik ka ühte värvi olla. Nii jääbki alati avastamise ootus ja rõõm huvitavate värvuste üle.

Juba praegu oleme palju küülikuid müünud lemmikuks. Olen ise mitu aastat küülikut toas pidanud. Korteris on ta muudest loomadest mugavam, kuna vajadusel võib loomakese puuri kinni panna. Sellegi poolest peab ta saama ka vabalt ringi joosta. See on aga oht kõigele, mida on võimalik närida. Näiteks elektrijuhtmed, mis on lisaks oht ka loomale endale. Juhtmetes pidi aga olema sees midagi, mis tõesti kisubki närilisi ligi.

Minu korteris peetud küülik armastas aga igasugust ronimist. Nii hüppas ta mööda diivanit ja diivaniselga, pabularada taga. Küülikuid on võimalik õpetada WCs käima. See võiks olla nurgake nende enda puuris. Minu oma aga seda ei osanud ja nii ta sirtsutas ja pabuldas lahti olles korteris kõikjale.