Читать книгу Minu ilus elu maal - Heli Künnapas - Страница 21

Kui muidu läheb aeg kiiresti, siis detsembrikuus ülikiiresti.

Kuu algul käisin üksi koos kõigi meie kolme lapsega Pärnu-Jaagupi rahvamajas jõululaadal. Ei tundu ehk eneseületusena, kuid kolme väikese lapsega müüjaid täistopitud kultuurimajas laudade vahel seigelda nii, et kusagilt midagi ei kuku ja kõike ära ostma ei pea, on siiski omaette ettevõtmine. Ostsime piparkooke, mett, villaseid sokke ja küünlaid.

Pärnu-Jakobi koguduse naiskooriga, kus laulan, andsime viimaste nädalate jooksul mitu jõulukontserti. Koos Kungla segakooriga laulsime Audru, Pärnu Eliisabeti ja Tori kirikus. Peale selle osalesime Vigala meeskvinteti sünnipäeval Vigala rahvamajas. Poisid olid sel ajal kas koos Herlendiga kodus või minu vanemate juures. Maria käis minuga kaasas. Ikka oma loomulike vajaduste ehk söömise pärast.

Lapse rinnaga toitmine on minu arust üks loomulikumaid toiminguid ja kindlasti vajalik nii emale kui lapsele. Rinnapiimast toituvad lapsed on tervemad. Samuti pidavat pikem lapse rinnga toitmine vähendama naise jaoks rinnavähi ohtu. Rääkimata sellest ületamatust tundest, kui laps söömise ajal sulle otsa vaatab ja saad aru, et sina oledki tema jaoks maailm, et ilma sinuta oleks sellel su rinna otsas nötsutaval abitul olendil väga raske olla (kuigi on olemas rinnapiima asendajad). See side, mis on rinnalapsega, on eriline. Jah, see seab nõuded enda toitumisele ja meeleoludele imetamise perioodil, sest laps saab kõik ka endale, kuid ongi hea põhjus ennast kokku võtta ja välise maailma tobedused endast mööda lasta. Joosepi ja Maria ajal olen neil lasknud imetamise ajal rahulikult öösiti enda kõrval magada. Üks põhjus on see, et öise söötmise ajal ei pea siis mina ega laps päriselt üles ärkama. Teine aga on see mõnus armas tunne, kui väike maailmaime su kõrval rahulikult nohiseb ja ennast kaissu keerutab.

Laulukoori esinemistuuri ajal võeti beebit kirikutes vastu erinevalt. Ühes lubati ta kohe kuuse alla panna, nagu päris jõulubeebi jõulude ajal. Teises aga öeldi, et meil siin laste peale hästi ei vaadata. Nii läks inimene, kellel esinemise ajal palusin last valvata, temaga ukse taha teise ruumi. Ja nagu üldiseid meeleolusid mõistes, hakkas Maria peale mu esinemist korralikult väuksuma ja ma ise veetsin ka ülejäänud kontserti hoopis temaga tagaruumis.

Nagu patune…

Peas trummeldamas igipõlised küsimused: kus on beebi õige koht? kui palju peaksid kirikus ja muudes avalikes kohtades täiskasvanud oma mugavusest loobuma ja lastega arvestama? kui paljust peaksid beebide vanemad loobuma ning kui kauaks koduseinte vahele jääma?

Vigala meeskvinteti sünnipäeval sai aga Maria järjekordse esinemiskogemuse osaliseks. Nimelt oli mu õde Karin kaasas ning valvas Mariat, kuni kooriga oma laulud ära laulsime. Otse loomulikult tähendas see, et nii kui lavale jõudsime, hakkas Maria hädaldama ja Karinil oli temaga ukse taga palju tegemist. Nii võtsingi ühislaulu ajaks Maria hoopis lavale kaasa ja polnud mingit probleemi – tütar oli ema süles täiesti rahulik.

Milline on mu suhe usu ja kirikuga? Millal see algas?

Ma ei tea. Enda teada olen alati kirikuga seotud olnud. Väiksena hakkasime õdedega koos käima pühapäevakoolis. See tähendas tunde igal pühapäeval. Kohusetundlikutena olime pea alati kohal. See tähendas ka esinemisi kõigil kirikupühadel – jõulud, ülestõusmispüha, ka emadepäev.

Teoloogia magistriõpingud õpetasid mulle kõige rohkem aga seda, et kuigi kirikus järgime ühte pühakirja – Piiblit, siis tegelikult on meist kõigi usk erinev. Tõlgendamine ongi inimlik. Nii nagu paljud asjad, mida kiriku suhtes kirutakse, tulenevad inimestest. Nii ei ole ühte kirikut, ühte usku… Nii ei saa keegi mulle panna mingit pitserit või anda hinnangut selle järgi, mida mõni teine usklik on teinud.