Читать книгу Minu ilus elu maal - Heli Künnapas - Страница 7

Täna toimus Pärnumaa maakogu, kuhu olid kutsutud kõik Pärnumaa volikogude liikmed ja omavalitsusjuhid. Kuna kuulun Halinga valla volikogusse, siis osalesime koos tütrekese Mariaga samuti. Selle ürituse mõjul kirjutasin Pärnu Postimehele järgneva artikli:

Ühiskonnast võõrandunud lapsevanemad?

Sündimata lapsed

Päeva jooksul räägitust jäi kokkuvõtlikult kõlama, et senisel viisil enam edasi minna ei saa, kuid keegi ei tea ka täpselt, milliseid muudatusi peaks läbi viima, et saavutada soovitud tulemused – et ikka elu (Eesti)maal kestaks ning meie riigist ei saaks vaid linnade Eesti. Omavalitsuste liitumise, haridusreformi ja muude kavandatavate muudatuste põhjuseks tuuakse aga esmasena rahvastiku vähenemist, väikest sündimust ning nendest tulenevat üldist materiaalsete ja inimressursside vähenemist. Ehk siis: endisel viisil ei saa jätkata, kuna meid ümbritsevad süsteemid on üles ehitatud suurema hulga elanike jaoks.

Sellest tulenevalt vaadatakse taaskord julgelt „sobivas eas“ noortele otsa ja küsitakse: millal järelkasvu oodata on ning miks nad juba Eesti iibe tõstmisega ei tegele? Oleks ju nagu karjääritegevate noorte sündimata lapsed need, kelle tõttu me kõik süsteemide muutmise üle pead murdma peame.

Lapsevanem ühiskonnas

Eeltoodust tulenevalt võiks arvata, et järelikult on oluline iga laps ning laste kasvatamisele pühendunud inimene. Ma ei mõtle siinkohal seda, et riik peaks suurendama lastetoetusi kõigile. Vastupidi – minu seisukoht on, et igasse peresse võivad lapsevanemad planeerida vaid nii palju lapsi kui suudavad ise üles kasvatada. Kui riik toetab, on väga hea, kuid riigipoolsele abile ei saa oma pereplaneerimist üles ehitada. Vahet pole, kuidas on teistes riikides – igaühel jai gal riigil omad võimalused. Toetusi saagu ikka need, kellel mingi ootamatu juhtumi tõttu seda väga vaja on.

Pigem on küsimus selles, milline on lapsega vanemate koht meie ühiskonnas? Milline ja kui aktiivne osa kodanikkonnast neil lastakse olla? Ehk siis: milline on võimalus koos lapsega ühiskondlikes tegevustes osaleda?

Kuna olen ise kõiki oma kolme last käsitlenud elu normaalse osana ning neid seega aegajalt enda tegemistesse kaasanud, siis olen viimaste 4 aasta jooksul kokku puutunud väga erinevate suhtumistega. Selle aja jooksul olen koos beebiga käinud ülikooli loengutes, volikogu ja erinevate organisatsioonide juhatuste koosolekutel, koolitustel, kirikus jne. Enamuses neist kohtadest tavaliselt lapsi ei näe. Loomulikult toovad väikesed lapsed paljudele naeratuse näole, kuid samas on kahjuks ka mitmeid negatiivseid kogemusi.

Beebiga laudas, kuid mitte kontoris

Minu vanaema rääkis tihti lugusid, kuidas ta võttis väikese beebi kaasa, kui lauta tööle läks. Tol ajal polnud teisiti võimalik. Praeguseks on olukord loomulikult muutunud: enamasti on vähemalt ühel vanematest võimalik lapsega esimeseks 1,5 aastaks koju jääda ning täismahus töötamise jätkamist keegi kindlasti ei nõua. Kui mitte silmas pidada koduseid lautasid, kus käiaksegi reeglina koos beebidega ning kus pole ei puhkepäevi ega lastepuhkust.

Samas on tänapäeval info liikumine kiire ning selle maht tohutu. Seega pikemaks ajaks kojujääv ning ainult interneti teel maailmaga suhtlev lapsevanem jääb kiiresti kõrvale. Hiljem „ree peale saamine“ on kindlasti keerulisem, kui kogu aeg jooksvalt – kasvõi osaliselt – osaleda. Selle tulemus ongi koosolekuruumis või töölaua kõrval turvahällis ilutsev beebi. Ja siit algavadki suhtumiste lahkhelid.

Koosolekul nuttev beebi ei ole loomulikult normaalne. See segab lapsevanema ja kõigi teiste ruumisviibijate tööd. Kuid peale mitmetunnist kohtumist, mille jooksul laps nohisedes magab, ei tahaks samas ükski ema lastekasvatust toetavas ühiskonnas kuulda, et „naise koht on kodus last kasvatamas!“

Lasterikas muidusööja

Ma ei ole soolise võrdõiguslikkuse tagaajaja. Ma ei arva, et pooled traktoristid peaksid olema naised ning pooled sekretärid mehed. Aga meie kõigi eest otsuseid tegevates organites sooviksin ma küll, et oleks ühiskonnas hetkel olulised inimrühmad esindatud. Seega: kui kohalike omavalitsuste volikogusid, vallavanemaid või linnapeasid, erinevate muude esindusorganite liikmeid valitakse laste (või nende puudumise järgi), siis väheneva rahvastiku üle muretsevas riigis peaks selline meetod olema just lapsevanemate kasuks.

Saanud käesoleva aasta algul valitud ühe organisatsiooni juhatusse, kuulsin hiljem ühe liikme sõnu: „Mis me temast üldse valisime. Tal on ju nii palju lapsi ja seega pole aega tööd teha!“ See on üks eredamaid näiteid sellest, et mõne inimese arvates peaksidki lapsevanemad (lastega naised!) peavoolust kõrvale astuma ja laskma kõigil teistel „Eesti asju“ ajada. Seega jäi mulje, et kommenteerija arvates saab minust selle juhatuse „muidusööja“, kuni teised tööd rabavad ja mina kodus puhkan…

Lastevabad otsused

Sellise lapsevanemaid välistava suhtumisega jõuame aga küsimuseni, kes teeb otsuseid? Demokraatlikus ühiskonnas oleme endale valinud esindajad, kes meie eest otsuseid teevad. Kui me ise teadlikult välistame nendelt kohtadelt lapsevanemad, siis kuidas saabki tulemuseks olla kõrgem sündivus ja lastesõbralik riik?

Mäletan, millist kriitikat sai riigikogu liige Kaja Kallas, kui tema rasedus ilmsiks tuli. See olevat olnud rahva/valijate petmine. Millised on inimesed, kes ühe lapse sünnis oskavad näha suurt riigi ja rahva petmist? Kas selline on tänu inimesele, kes on otsustanud osa oma tööalastest tulemustest „annetada“ ühe väikese abitu ilmakodaniku kasvatamisele? Kui kaaskodanikud ise aitavad kaasa arusaamisele, et naine peab valima kas lapse või töö, siis pole imestada, kui üha enamad oma haridusse ja karjääri investeerinud naised teevad teistsuguse valiku.

Ma ei arva, et kõik naised peaksid sünnituslaualt tööpostile tormama. Samas ajab mul „harja punaseks“, kui keegi järjekordselt soojalt soovitab, et laste vanemaks saamiseni (3 aastat? 7 aastat?) peab ema nendega koduarestis istuma. Elu läheb ju edasi ja selle korraldamiseks tuleb otsuseid teha. Kui noored lapsevanemad jäävad otsustamisest kõrvale lihtsalt seetõttu, et teiste arvates ei sobi beebi kõrvalt töötada, siis kes esindab selle osa kodanike huve?

Professionaalsed emad või emadest professionaalid

Noore lapsevanemana on minu huvi kohaliku piirkonna arengu suhtes kindlasti motiveeritum, kuna ma tean, kelle jaoks seda tehakse. Ma ei saa öelda, et pärast mind tulgu või veeuputus, sest kas ma seda siis oma lastele soovingi? Kui aga tihtilugu pead kuulma, kuidas see on lapse suhtes ülekohtune, et ta mitu tundi järjest peab koosolekul laua kõrval turvahällis magama, siis tekib küll segadus. Kas ja kui palju olen lapsevanemana oodatud tegema tööd, milleks enne sobisin?

Kas emaks saanud naised ei olegi enam oma eriala professionaalid? Kas peale sünnitust saavad neist professionaalsed emad? Kindlasti on vaja ka neid emasid, kes koovad-kokkavad-koristavad päevast päeva. Meie riigi piiratud ressursse arvestades ei ole minu arvates aga õigustatud negatiivne kriitika, kui mõne eriala professionaal, kes on saanud emaks, soovib osaliselt töötamist jätkata.

Töö- ja eraelu vahel tasakaalu leidmine on alati olnud pingeline küsimus. Laste (eriti beebi) kõrvalt ei ole kindlasti naisel pakkuda sama kogust tööaega ja tähelepanuvõimet, mida varem. See aga ongi ühise otsustamise ja toetamise koht. Alati annab ju kokkuleppeid teha ja ülesandeid ümber jagada, kui seda vaid soovitakse. Esmatähtis esikohale!

Tegevustesse kaasamine

Kui me usume, et meie riigi ja kultuuri säilimise üheks eelduseks on laste suurem sündivus, siis tuleb üheskoos võtta ka seisukoht, et lapsevanem on inimene, oluline osa meie ühiskonnast ja beebi ei ole lapsevanema aju ja mõtlemisvõimet siiski sajaprotsendiliselt ära kaotanud.

Tegelikult on väga imelik tänasel päeval sellisel teemal sõna võtta, sest võiks arvata, et meie vähenevate ressursside ajastul on iga inimene ja tema tööpanus oluline ning lapsesaamine lisab sellele positiivset kaalu, mitte ei kaota lapsevanemat aastateks ühiskondlikust elust. Loomulikult ei ole koos lapsega Eesti elu edasiviivatel üritustel osaledes lapsevanema tähelepanu ja tööalane sooritus sama, mis oleks ilma lapseta. Kelle jaoks me aga seda Eesti elu siis edendame, kui meil lapsi pole ja lapsevanemad (naised!) jäetakse ühiskondlikest otsustamiskohtadest eemale eeldusel, et nad ei jõua laste kõrvalt „tavainimesega“ võrdselt tööd teha?

Kas poleks aeg muuta suhtumist arusaavamaks? Kui ajad on keerulised, siis miks veel ise endi seast kedagi välja tõrjuda? Pigem püüame teha koostööd ja näitame üheskoos, kes/mis on meie riigi püsimiseks ja arenemiseks olulised.

Artikleid olen siiani avaldanud enamasti Pärnu Postimehes, kuid ka Eesti Kirikus ja Õpetajate Lehes. Paberlehel on siiani oma roll ja lugejad, mis on sotsiaalmeediast ja facebookist erinev. Seega saab leheartiklitega jõuda teistsuguse ja suurema lugejaskonnani. Eks sellel on ka enesekontrolli efekt, kuna internetis võid üles laadida misiganes teksti, kuid ajalehte sobimine ja toimetajate kadalipu läbimine annab mingi tagasiside mu kirjutamise pädevusele.

Meedias oma mõtteid hakkasin rohkem avaldama pärast laste sündi. Eks üheks ajendiks oli, kuna lastega kodus olles ei olnud pea enam põhitöökoha mõtteid täis ja jäi rohkem aega ümbritseva analüüsimiseks ja sõnastamiseks. Samuti polnud ma töökoha piirangutega seotud ja võisin vabalt oma mõtteid avaldada.

Teiseks aga teab iga lapsevanem, kuidas peale lapse sündi muutub suhtumine maailma. Muutuvad hinnangud ja huvipakkuvad teemad. Tekib hoopis teine motivatsioon ümbritsevat korrastada ja murekohtadele tähelepanu pöörata. Nüüd ei lõpe minu maailm ainult minuga, vaid seda peab jätkuma ka mu lastele, kes minu isekusest siia keerulisse ilma on sündinud.