Читать книгу Minu ilus elu maal - Heli Künnapas - Страница 8

Palju õnne, kallis pisitütar! Maria sai täna 3-kuuseks.

Õhtul sööme kooki, päev tuleb töiselt veeta. Täna on minu kord tööd teha. Juba kuu aja pärast on küülikunäitus ning käsil on loomade ettevalmistamine. Seekord on plaanis minna 16 loomaga. Nad kõik on juba suvel välja valitud ning enamus üksikpuuridesse elama pandud. Rohkem kui kuu aega tagasi hakkasid nad teistest rohkem süüa saama.

Ühe korraga suurem toidukoguse andmine küülikutega ei toimi – tuleb mitu korda käia. Laste kõrvalt ma enamasti ei jõua päeval õue. Eriti kuna nad on viimasel ajal jälle palju haiged ja seega kodus olnud. Poisse lasteaeda viies on hea pärast kohe ka küülikumajast ja kuuri alt läbi käia ning näituseloomadele toit ette visata.

Jube väljend see toidu ette viskamine. Tundetu ja hoolimiseta liinitöö-maitseline.

Küülikupidamises pole aga liinitööga eriti mingit seost. Jah, söötmine ja jootmine käivad suuresti plaani järgi ning kogused on ühesugustel loomadel samad. Ühesuguste loomade grupi moodustavad näiteks noorloomad, põhikarja emased, põhikarja isased, tiined emased, lihaks minevad loomad. Iga söötmise ajal tuleb aga iga looma puhul ka vaadata, kas ta käitub normaalselt või kuidagi kummaliselt. Muutunud käitumine (näiteks nurgas norutamine, nohune nina vms) võib viidata mingile haigusele, millele tuleb kiirelt reageerida.

Kui teoreetiliselt on küülikupidamiseks vaja peale loomade vaid puure ja toitu, siis tegelikkuses on juba toidu valimine päris keeruline. Sellele lisandub puuride ja farmi sõnnikust puhastamine ja desinfitseerimine. Tervishoiu teemal on oluline vaktsineerimine ja loomulikult igasugustele haigusnähtudele otsekohe reageerimine. Hügieeni alla käib veel ka küülikute küünte lõikamine, mida tuleb teha keskmiselt 1-2 korda aastas. Kui farmis on 150 looma, siis läheb sellele ikka tükk aega.

Lisandub ka turundustegevus. Äriplaanis võib numbritena küülikute müügihinnad kokku arvestada, kuid reaalselt klientideni jõudmiseks on meil aktiivselt kasutuses nii facebook kui koduleht www.kuusefarm.eu . Nende lehtede haldamine on ka eraldi töö, sest pidevalt tuleb teha uusi pilte ning infot uuendada.

Arvepidamiseks tuleb korras hoida ka küülikupidamise programmi. Meie farmis on kasutusel Evans Software küülikute programm.

Tänane päevaplaan oli küülikute kaalumine ja sõnnikuvedu. Kaalu tuleb jälgida igal küülikutõul eraldi, kuna erinevad liigid kasvavad erinevalt. Nii on iga tõu puhul ettenähtud normaalne kaaluvahemik täisealisena, kuid esimesel poolel aastal ka kuude kaupa. Kuna lume ja külmaga küülikumajas kaalu ei saa kasutada, siis tuleb kõik loomad ükshaaval tuppa tassida ja üle kaaluda. Enamus on normilähedased, mõni ületab vajaliku normkaalu, kuid mitmed on hulga väiksemad. Numbrid kirja ja söötmisele tuleb veel rohkem tähelepanu pöörata. Eelmisel aastal oli mitmete meie farmi loomade kaaluga probleeme, loodan sel aastal selle probleemi teadlikumalt lahendada. Tookord arvasid hindajad, et asi võib olla nii söötmises kui geenides.

Küülikufarmi pidamine on kogu majapidamisega paralleelselt kogu aeg kaasas käinud. Küülikud kolisid majja enne meid ja ega edaspidi on samas vaimus jätkunud: esimene suvi algas küülikumaja ehitamisega. Nagu kirjutasin, saime vee majja alles sügiseks, aga küülikumaja ehitusele kulus Herlendil enamus juunikuust ja meil isaga mitu päeva augustis. Nii valmis metallkarkassiga, laudadega ülelöödud hoone, mille ühes otsas on teisel korrusel ruum heina jaoks. Katuseks eterniit ja otsaseinas suur plastikaken (taaskasutus). Sisseehitatud puuridest said esimesel aastal valmis ühe rea 9 puuri. Ja nii ka praeguseks jäi. Sel talvel on loomad jagatud maja kõrval oleva kuuri ja küülikumaja vahel. Viimases elavad nüüd ka lambad ja kanad. Mõned puurid on ka õues.

Esimene talv oli väga külm.

Kõik õuesolevad puurid on puidust ning küülikumaja puuridel on samuti puidust uksed, seega kulus talvise söötmise ajal enamus aega puuriuste lahtisaamisele. Nimelt suutsid küülikud pidevalt oma vee ümber ajada või pissida täpselt ukse juures, nii et järgmisel toitmiskorral jälle ust lahti ei saanud. Minu vanemate poolt esimesel sügisel kingitud kartulivõtu konks jättis oma elu küülikupuuride lahtikangutamisel. Kõveraks läks lihtsalt. Usun, et garantii sellise juhtumi puhul ei kehti – ebasihtotstarbeline kasutamine ju!

Sel talvel otsustasime olla targemad – muretsesime endale võrgust puure, need on põhiliselt ees kuuri all – ja nii kolis talvel ka enamus küülikuid kuuri. Õues olevad puitpuurid jäid talvel täitsa kasutuseta, sest suutsime küülikute hulka piisavalt vähendada.

Küülikute vähendamine tähendab enamasti lihakstegemist, veidi vähem ka elusloomade müüki. Praegu veel võib talvekuudel küülikuid tappa kodus ja nii on Herlend seda siiani teinud. Ennast vargsi süüdistades ning kasvavat karmavõlga kartes. Kusagile restorani niimoodi muidugi müüa ei saa. Siis tuleks teenust mõnelt tapamajalt sisse osta.

Kuna Herlend tapab küülikuid kodus kuuriall, siis on talvel sügavate miinustega seda tõsiselt raske teha – külmuvad nii lihakeha kui enda sõrmed. Tulevikus tootmise laiendamise puhul võiks üheks eesmärgiks olla tapatoa ehitamine.

Kui lihaks müües saab küüliku eest keskmiselt 15-20€, siis elusküüliku hinnaks on keskmiselt 30€. Näitusel hea tulemuse saanud looma eest võib isegi umbes 50€ saada. Meiegi farmis on mõned sellised loomad olnud.

Nii ongi näitusel käimine minu jaoks üks elusloomade müümise eeldus, sest sealt saab küülik professionaalse hinnangu. Näitusel osalemise tasu, vaktsineerimised ning kogu ettevalmistus tasub aga ära muidugi vaid siis, kui küülik saab hea tulemuse. Kui juba pooled loomad saavad alla 95 punkti, siis võib näitusele kulutatud raha raisatuks kuulutada. Ehk siis olulised on enda teadmised, et ei viiks näitusele ebakvaliteetseid loomi ja tähtis on nad enne näitust korralikult ette valmistada.

Põhikarja küülikud on talvel mitmekaupa puurides, kuid näituseloomad peavad üksinda olema. Pole vaja, et keegi päev enne näitust teise kõrva hammustaks või täis pissiks. Ühe prantsuse pässi isase peangi koju jätma, sest paarituse ajal hammustas emane teda kõrvast, mis on diskvalifitseeriv viga.

Kuuse talus alustasime nelja küülikutõuga: prantsuse päss, uus-meremaa valge, kalifornia ja lõvilakk. Uus-meremaa valge ja kalifornia on lihatõud, kasvult jäävad nad keskmist kasvu tõugude gruppi. Meie kogemuste järgi aga on uus-meremaa valged halvad paaritujad ning saavad väikseid pesakondi. Kuigi kasvavad veidi kiiremini. Aga kui kasvunäitajad on uus-meremaa valgetel ning kalifornia küülikutel sarnased, kuid kalifornialaste tiineks jäämine ja pesakondade üleskasvatamine väga palju parem, siis tasub igal juhul eelistada viimast.

Prantsuse päss kuulub suurekasvuliste küülikute hulka. Sellegi poolest pole ta lihatõug, sest prantsuse pässil on palju konti. Oma loomult on prantsuse päss sõbralik ja leebe, nii et suurusest hoolimata võib teda pigem lemmikloomaks pidada.

Lemmikuteks kasvatame ka lõvilakkasid. Kui täiskasvanud prantsuse pässi normaalkaaluks on 5,5 kilogrammi, siis lõvilakk jääb pigem 1,5 kilo kanti. Nagu nime järgi võib arvata, kaunistab lõvilaka kaela mõnus karvane lakk. Olenevalt laka tüübist on see erinev, kuid mõnusa lõviliku välimuse annab igal juhul.

Eelmisel aastal sai meie kalifornia tõugu isane küülik Kuuse Abraham 97 punkti ning seega tõu parimaks loomaks. Samuti läks teistel kaliforniatel päris hästi. Uus-meremaa valged küülikud nii häid tulemusi ei saanud. Kuna mul oli kokku kaasa võtta vaid 11 oma farmi looma ning kaks neist olid alakaalulised, siis farmide arvestuses me kahjuks 2011. aastal üldse ei osalenud. Esimese näituse kohta võis siiski rahule jääda.

Sel aastal panemegi rohkem rõhku söötmisele ning hakkame loomi varem ette valmistama. Paari nädala pärast tuleb küüned ära lõigata. Vahetult enne näitust veel nö taskud puhastada. Need on küüliku suguorganite kõrval olevad praod, kuhu koguneb vastikult haisev ollus. Eriti isastel. Samas on hügieen kõige lihtsam rida, mille eest maksimumpunktid kätte saada.

Näiteks looma keha kuju ja karvkatte värvust on mul algajana väga raske ise hinnata. Eelmisel aastal said meie loomad hämmastavaid kommentaare: puusakondid väljas, kael liiga pikk, nina liiga terav, musti karvu liiga palju… Ja neid asju ma tõesti eriti mõjutada ei saa. Kui endal edaspidi nõuded paremini selged, siis tuleb muidugi aretuse käigus paremate omadustega loomad välja valida. Algaja küülikukasvatajana olen aga püüdnud pigem näitusepunktidega loomi osta, et nende heades omadustes kindel olla. Samuti on see üks põhjus, miks enda loomi näitusele viia – saame professionaalse hinnangu meie farmis kasvavate loomade kohta.

Tegelikult on meil Eestis professionaalse küülikukasvatusega kurvad lood. Minu teada on Eestis vaid üks hinnatud küülikunäituse kohtunik ja oma loomadega osaledes tema hinnata ei saa. Nii ongi üks kord aastas toimuval näitusel hindajateks olnud nii Läti kui Rootsi kohtunikud.

Kui mujal maailmas toimuvad näitused pidevalt ning osalejate arvu mõõdetakse mitmekohaliste numbritega, siis meie kord aastas toimuv üritus on selle kõrval väga väike. Samuti on küülikukasvatajate jaoks keeruline, sest kui mingil põhjusel loomi konkreetseks kuupäevaks valmis ei saa (õigesse vanusesse ja kaalu, vaktsineeritud, korda seatud), siis järgmine võimalus on alles 12 kuu pärast. Ja selle ajaga võib jällegi palju muutuda. Mujal toimuvad kohalikud väiksemad näitused ning seejärel veel riiklikud.

Ehk jõuame meiegi kunagi sellele tasemele. Küülikukasvatajate ning näitusel osalejate arv on aastatega aga üha tõusnud, nii et huvi teadliku aretuse jaoks on olemas.