Читать книгу Minu ilus elu maal - Heli Künnapas - Страница 17

Kuna romaanikonkursi tähtaeg 1. detsember oli laupäev, siis ilmus kirjastuse lehele mõned päevad tagasi teade, et arvestatakse ka esmaspäevase postitempliga kirju. Otse loomulikult nägin selles oma pääseteed ning arvatavasi oli see ühtlasi lõplik põhjus, miks mu „Tristan“ üldse saadetud sai.

Peale külaliste lahkumist ei suutnud ma laupäeval loomulikult enam midagi kirjutada. Eriti arvestades, et poole eelmisest ööst kokkasin ning öö enne seda kemplesin lastega. Eilne päev aga kuulus kirjutamisele. Täna hommikul veel lõpetasin – ja võis asuda magusaima osa kallale – printimine!

Otse loomulikult tekkis sellega probleeme – küll oli paber kadunud, seejärel jupsis tahmakassett… Aga prinditud ta sai. Auväärne pakk sai postkontorist teele saadetud!

Kergendustunne, sest sai ju tehtud… Rahulolematus ka, sest eks ta üks kiirustamine oli.

Valmis käsikirjast lahtilaskmine on mõnus ja valus ühe korraga. Eriti kui see läheb konkursile. Siis tuleb pikalt praadida, et seejärel kuulda võõraste inimeste kohtuotsust minu kullakallikese üle. Konkursitööde lugemise ajal võin aga teosele veel mõelda, sest enne ilmumist on võimalik teha parandusi.

Kui aga toimetaja poolt ülekäidud teose pärast viimast lugemist talle tagasi saadan, paneb see hulga rohkem käed värisema: “Kes ja kas seda lugema hakkab? Mida mu hingest tulnud ridade kohta öeldakse? Äkki peaks veel juurde kirjutama, et…”

Siis tuletan aga endale meelde, et see lugu sai otsa.

Tehtud.

Kirjutatud.

Tagasiside on aga iga lugeja nägu ja seda ma muuta ei saa.

Tänane päevaplaan on Maria 4.kuu minisünnipäev. Vanemad ju ikka tulevad kooki sööma ja õnnitlema. Beebi esimese aasta minisünnipäevad on traditsioon, mille puhul tean, et ei pea vanemaid kutsuma, vaid küsin ainult: “Mis kell te täna tulete?”