Читать книгу Eesti Vabadussõja lugu - Hillar Palamets - Страница 10

NIMETUS TARTU TAGAVARAPATALJON on mõnevõrra eksitav, sest Emajõelinnas asus ainult pataljoni tuumik ja juhtkond. 27 allüksust olid laiali üle Eesti valdade ja talunike ülalpidamisel. Neis nähti eestlastest kaitsesalku laostuva Vene armee soldatite vägivalla ja omavoli vastu. Pealegi aitasid nad viljakoristusel ja metsatöödel. Relvastatud eesti sõjameeste kohalolek andis maarahvale segastel aegadel nii vajalikku turvatunnet.

Tavalisse pataljoni kuulus 50 ohvitseri ja 2800 alamväelast. Tagavarapataljoni suurus olenes aga polgu vajadustest ja võimalustest. Kuna Rakveres ei mahtunud kõik Eestisse tagasi jõudnud sõjamehed polku, siis suunas polkovnik Aleksander Tõnisson ülejäänud ilma pikemata tagavarapataljoni. 1917. aasta augusti algul oli selles nimekirjas juba oma 5000 meest. Seega rohkem kui polgus endas.

Eesti rahvusväeosade kujunemist uurinud ajaloolane Vitali Lokk kirjutas, et Rakveres tegutsemise ajal oli tagavarapataljon otsekui 1. Eesti jalaväepolgu prügikast. Polkovnik Tõnisson valis isiklikult välja talle meelepärased ohvitserid, kes jätkasid teenistust tema alluvuses. Ülejäänute saatus teda ei huvitanud.

Sama juhtus ka sõduritega: võimekamad ja lahingukogemusega mehed võeti polgu allüksustesse, ülejäänud suunati tagavarapataljoni, kus nende teenistus ei olnud polgu omaga sugugi võrreldav.

Tartusse saadeti esimesed 1200 meest augustikuu lõpul. Kui seni ei lastud 12. armee rindeüksustes teeninud eestlasi kodumaale, siis nüüd tühistati see keeld ja algas meeste pidurdamatu vool tagavarapataljoni. Ajaloolaste arvates oli vaieldamatuks saavutuseks, et sinna koondus ja jäi kodumaale ligi 500 eesti ohvitseri ning 10 000 sõdurit, keda hiljem läks vägagi vaja Vabadussõjas.

Pataljon paigutati Tartus endistese 95. Krasnojarski jalaväepolgu lagastatud kasarmutesse, mis paiknesid Emajõe ürgoru kõrgel kaldal Raatuse tänava otsa kohal. Meeste majutamise ja toitlustamisega esines siin suuri raskusi. Pataljoni ülem polkovnik Jaak Rosenbaum oli kogu väeosa kohta ainus kõrgema sõjaväelise haridusega kogenud kaadriohvitser. Kõik ülejäänud komandörid olid sõjaaegse ettevalmistuse saanud nooremohvitserid. Nende hulgas leidus võimekaid juhte, nagu leitnant Julius Kuperjanov. Oli aga ka sõduritega tülli keeranud ohvitsere, kes elasid linnas ja tulid vaid harva kasarmutesse oma meeste juurde. Sõjalise väljaõppe asemel tegeldi rohkem miitingute pidamise ja poliitiliste vaidlustega. Rahvuslikult meelestatud roodude kõrval leidus selliseidki, kes läksid kaasa radikaalselt meelestatud läti punaste küttidega, kelle tagavaraüksus paiknes samuti Tartus.

Lätlased püüdsid kohalikku poliitikat oma mõju alla saada. Selle vastu olid eesti sõjamehed, seda ka enamlikult meelestatud roodudest. Relvastatud konflikti puhkemise oht rippus pidevalt õhus. Pärast enamlaste võimuhaaramist oktoobrikuu lõpul siirdus suurem osa tagavarapataljoni koosseisust teistesse parajasti loodavatesse Eesti väeosadesse või valgus tagasi kodukohtadesse.

Enne võimu kaotamist oli Kerenski valitsus andnud loa uute Eesti polkude ja isegi rahvusdiviisi moodustamiseks. 2. Eesti polk formeeriti pataljonide kaupa Paides, Viljandis ja Pärnus. Viljandi sai ka eestlastest ratsaväelaste koondumiskohaks. Polkovnik Ernst Põdder asus Tallinna linna ja merekindluse kaitseks formeeritava 3. Eesti polgu ülema kohale ja tagas linnas elementaarse korra rüüstavate Vene üksuste vastu. Rakvere sai 4. Eesti polgu ja Haapsalu suurtükibrigaadi asukohaks. Enamlased, kel esialgu nappis relvajõudu, pidid sellise kaksikvõimuga kohtadel leppima. Kuni neil endil tuli Saksa okupatsioonivägede eest Eestist põgeneda.