Читать книгу Eesti Vabadussõja lugu - Hillar Palamets - Страница 6

18. AASTASAJA LÕPUL, kui tsaaririigi troonile oli tõusnud Paul I ja läänepoolsel Euroopamaal alanud Napoleoni sõjad, hakati ka Eesti ala noori ja terveid maapoisse nekrutitena Vene väkke võtma. See tähendas neile kogu elukäigu muutumist, sest teenistusaeg oli väga pikk. Algul 25 aastat. Siis 20, 10 ja lõpuks 7 aastat. Ligemale 80 aasta jooksul võeti Eestist tsaariarmeesse kuni 150 000 noort meest, kellest vaid ¹⁄₃ tuli elatunud ja kurnatud «kroonu onudena» kunagisse kodukohta tagasi. Ülejäänud olid kas hukkunud sõdades või surnud haigustesse.

1874. aastal mindi üle üldisele sõjaväekohustusele. Kõigist seisustest isikutele kehtestati alates 21. eluaastast 15aastane teenistusaeg. Esimesed 6 aastat tegevväes ja järgnevad 9 reservis. Hiljem lühendati tegevteenistust 3 aastale, mille kohta elatunud «kroonu onud» ütlesid: «See ka mõni teenistus. Ei saa veel peale hakatagi, kui juba läbi. Vaat kus meie ajal ikka...»

Kuna maakondades oli teenistuseks kõlbulikke noori mehi rohkem, kui sõjavägi vajas – rahu ajal võeti Eestist aastas nii 1200–2200 meest –, siis valiti noorsõdurid välja liisutõmbamise teel. Kes tõmbas ettenähtud piiridesse mahtuva numbri, läks kroonut teenima. Kel tuli suurem number, sai tagavaraväelaseks, keda sõja korral kasutati voorimehe või kindlustustöölisena, mitte aga relvakandjana.

Mõned tragimad nekrutid edutati allohvitserideks, üksikud jõudsid lipniku auastmeni. Kogu 19. sajandi vältel võis tsaariväes olla kuni 150 eesti päritolu ohvitseri. Nii arvab antud küsimust põhjalikult uurinud ajaloolane Mati Kröönström. Eestlastest nooremohvitseride arv hakkas kasvama pärast seda, kui 1863. aastal avati Vilnos junkrukool, kuhu võeti ka madalamatest seisustest noorukeid pärast ajateenistuse läbimist. Paljud Vabadussõja-aegsed Eesti vanemohvitserid olid läbi teinud just selle kooli, mis paistis silma range korra ja õpetuse hea taseme poolest. Esimesed tuleristsed ja lahingukogemused olid nad saanud Vene–Jaapani sõjas Mandžuurias 1904.–1905. aastal. Mõnigi eesti soost ohvitser paistis siin heas mõttes silma ja pani aluse oma sõjaväelase karjäärile. Hoopis rohkem kui eestlasi õppis Vilnos lätlasi, keda oli ka arvukamalt tsaariväes.

Pärast junkrukooli lõpetamist ja kolmeaastast teenistust väeosas nooremohvitserina võisid edasipüüdlikumad jätkata vanemohvitseriks õppimist Peterburi Kindralstaabi Akadeemias. Mitmedki meie kaitseväe tulevased kindralid, nagu Johan Laidoner, Andres Larka ja teisedki, omandasid seal väejuhile vajalikke teadmisi, mida nad hiljem maailmasõja rinnetel ka kasutasid.