Читать книгу Eesti Vabadussõja lugu - Hillar Palamets - Страница 8

KUNI 1915. AASTA SUVENI olid tsaarivõimud keeldunud mis tahes rahvusväeosade moodustamisest Vene armee koosseisus. Kui siis lahingud jõudsid Kuramaale ja Väina jõele, anti lõpuks luba moodustada 8 Läti pataljoni koos tagavarapataljoniga. Paljud lätlased soovisid sõdida sissetungivate Saksa vägede vastu, nii et peagi sai 8 pataljonist 8 laskurpolku, kus teenis kuni 130 000 meest. Nende hulgas leidus ka päris palju eestlasi, kes mingil määral oskasid läti keelt. Sest Läti üksusi juhtisid lätlastest ohvitserid oma emakeeles, ainult käsklusi ja relvade materiaalosa tuli õpetada endiselt vene keeles.

Hästi distsiplineeritud Läti üksustest said peagi kogu tsaariväe eliitpolgud, seda kaardiväe kõrval. Neid saadeti vaenlast tõrjuma kõige ohtlikumatesse rindelõikudesse, kus nad paistsid silma oma vaprusega, kandes samal ajal raskerelvade toetuse puudumise tõttu suuri kaotusi. Palvetele luua läti rahvuslik korpus oma suurtükiväega ei tulnud Vene väe juhtkond vastu. Polnud siis imeks panna, et läti küttide enamus kaldus hiljem bolševike poolele ja muutus pärast kommunistlikku pööret 1917. aasta sügisel Nõukogude võimu toetavaks ja selle püsimajäämise eest võitlevaks väeks. Suuresti just tänu läti punaste küttide võitlusele jäi kriitilistel momentidel bolševike võim Venemaal puhkenud kodusõjas püsima.

Läti iseseisvuse väljakuulutamise ajal 1918. aasta 18. novembril ei olnud Kārlis Ulmanise valitsusel veel oma rahvuslikku sõjaväge. See moodustati mõni aeg hiljem Eestis eestlaste toel ja seda varustati samuti Eestist.

1914. aasta sügisel tegid Tartu avaliku elu tegelased eesotsas Jaan Tõnissoniga ettepaneku moodustada eestlastest rahvuslikud jalaväepataljonid, kuid võimud ei andnud selleks luba. Alles siis, kui 1916. aastal oli rinne jõudnud Eestile lähedale ja läti kütid oma võitlusvõimet näidanud, tegid tsaarivõimud ettepaneku eesti laskur- ehk kütipataljonide formeerimiseks. Nüüd aga kõhklesid eestlased, sest silme ees oli läti kütipolkude kurb käekäik eesliinil.

Olukord muutus pärast tsaarivõimu kukutamist 1917. aasta kevadtalvel, kui püstitati loosung «Elagu autonoomne Eesti vaba Venemaa koosseisus!». Eesti ala ühendati üheks rahvuskubermanguks, mille elu hakkas korraldama eestlasest kubermangukomissar, Tallinna advokaat Jaan Poska. Valiti omavalitsusorgan Ajutise Maanõukogu ehk lühemalt Maapäeva näol. Täitevvõimu teostas Maavalitsus, kes pidi aga igal sammul õiendama kujunenud kaksikvõimu tingimustes asju Tööliste ja Soldatite Nõukogu Täitevkomiteega. Ometi avanes nüüdsest eestlastel võimalus oma maa valitsemisel kaasa rääkida.