Читать книгу Eesti Vabadussõja lugu - Hillar Palamets - Страница 9

1912. AASTAL OLI HAKATUD Tallinna ja selle lähikonda rajama keiser Peeter Suure nimelist merekindlust, mis pidi koos Soome rannikul asuvate kindlustega tagama Peterburi ohutuse mere poolt, sulgedes vaenlasele pääsu Soome lahte. Ühteaegu pidi Tallinnast saama Balti mere laevastiku peamine baas, kuhu – Kopli poolsaarele – püstitati kolm suurt laevatehast, mille tarvis toodi töölisi kogu tsaaririigist. See tähendas venelaste osakaalu kiiret suurenemist Reveli (nagu vene keeles tol ajal Tallinna nimetati) elanikkonnas. Merekindlus ise pidi tulema oma territooriumilt ja akvatooriumilt maailma üks suuremaid kui mitte kõige suurem. Patareide, laskemoonaladude ja muude militaarrajatiste ühendamiseks ehitati 250 km kitsarööpmelist kindlusraudteed. Sõja puhkemisel kiirendati tööd veelgi ja paljud Tallinna haritlased leidsid rindele saatmise eest varju merekindluses spetsialistide ja ametnikena töötades. Ka jäeti küllalt palju mobiliseeritud eestlasi merekindluse piirkonna väeüksustesse.

Keiser Nikolai II koos suurvürst Nikolai Nikolajevitšiga (kõige pikem mees) Imperaator Peeter Suure merekindluse nurgakivipanekul (Tallinn, 1913).

Pärast tsaarivõimu kukutamist Vene armees jätkunud korralagedus ja enamlaste sõjavastane kihutustöö sundisid merekindluse juhtkonda tegema ettevalmistusi kindluse kaitsmiseks võimaliku Saksa pealetungi vastu maismaa poolt. Selleks oli vaja luua kindlusepolke, mille koosseisu sobisid hästi küllaltki distsiplineeritud eestlased. Nii tehtigi Petrogradi Ajutisele Valitsusele ettepanek kahe eesti kindluspolgu formeerimiseks.

1917. aasta 9. aprillil saadigi sellekohane nõusolek, kuid tingimustel, et polkudesse ei tooda eesti mehi rindeüksustest, vaid ainult tagala vägedest. Neidki jätkus küllaga. Petrogradi sõjaväeringkonnas teenis sel ajal umbes 15 000 eestlast, Tallinnas ja selle lähikonnas 10 000, Riia all võitlevas 12. armees samuti 10 000. Küllalt palju oli eestlastest sõjamehi Soomes, et turvata Petrogradi sakslaste eest loode- ja põhjasuunast.

Üle tsaaririigi laiali pillutud eesti sõjaväelased hakkasid koonduma ja looma komiteesid, et äratada meestes rahvustunnet ja tuua neid tagasi sünnimaale, mida nad ise kogu südamest ka soovisid, põrgates seejuures internatsionalismi propageerivate bolševike järjest ägedamale vastuseisule.

1. Eesti polgu kuulipildujakomando (1918. aasta algus).

Alates 12. aprillist 1917 hakati eesti sõdureid ametlikus korras Tallinna merekindluse polkudesse registreerima. 1. maiks oli kirjas juba 3400 ohvitseri ja sõdurit. Olgu vahemärkusena lisatud, et 1916. aasta eeskirjade kohaselt pidi ühes jalaväepolgus olema 3770 reameest ja allohvitseri, 23 ametnikku ja 74 ohvitseri, kokku 3867 meest – seda täiskomplekti korral.

Eesti kommunistide juhtide Viktor Kingissepa ja Jaan Anvelti ägeda vastuseisu tõttu nõudis Tallinna Tööliste ja Soldatite Nõukogu formeeritava rahvuspolgu viimist Rakverre paari päeva jooksul ja allutama seal 12. armeele. Polgu ülemaks määratud kindla käega polkovnik Aleksander Tõnisson tuli selle kiire käsu täitmisega toime ja juunis oli Rakveres ning selle lähikonnas paikneva rahvuspolgu nimekirjas juba ligi 6000 meest. Seega 2000 võrra enam, kui koosseisud ette nägid. Ja iga nädal saabus üle Venemaa sadu mehi juurde. Ikka keerulisemaks muutus küsimus, kuidas neid kõiki majutada, toita ja relvadega varustada ning kuidas allüksuste vahel jagada. Siin tuli appi tagavarapataljoni loomine keskusega Tartus.

1. polgu õppekomando Narvas (suvi 1919).