Читать книгу Eesti Vabadussõja lugu - Hillar Palamets - Страница 11

KUI SAKSA VÄED OLID 1915. AASTA SUVEL vallutanud Kuramaa ja jõudsid Riia lähistele, algas Lätis ametiasutuste ja elanikkonna evakueerimine kaugemale tagalasse, eelkõige Põhja-Liivimaale, teiste sõnadega Lõuna-Eestisse. Meritsi sõideti Pärnusse, sealt kitsa raudteega Viljandisse. Tartu, kuhu tõi otse lai raudtee, kujuneski nii sõjapõgenike kui Läti rahvusväeosade, kütipolkude peamiseks keskuseks.

1916. aastal oli lätlastest sõjapõgenikke Emajõelinnas ligi 10 000. Siin asus läti küttide laatsaret ja tagavarapataljon. Selles moodustati marsiroode, mis saadeti Riia alla rindele.

Kui varem oli Tartus kolmeks kohalikuks keeleks olnud vene, saksa ja eesti keel, siis Esimese maailmasõja algusest keelati avalikes kohtades saksa keele kasutamine. Asemele tuli läti keel, nii et ametlikud korraldused, teated ja kuulutused avaldati Tartus vene, eesti ja läti keeles.

Läti tagavarapataljon asus Krasnojarski jalaväepolgu kasarmutes. Tsiviilpõgenikke elas kogu linnas, kõige enam aga Kesk tänava kandis. Siin tegutses ka põgenike lastele määratud lätikeelne algkool. Ja kohalikel eesti poisikestel oli kähmlusi uustulnukatega, kes kippusid nende mängumaadele.

Tartu haiglates surnud Läti põgenikud ja sõjamehed maeti Emajõe ürgoru kõrgel kaldal asuvale Uus-Jaani kalmistule. Pärast sõda kujundati siin Läti Vabariigi kuludega nägus memoriaal. Urbsest Läti kivist mälestussambal olev kiri teatab, et siia on sängitatud 98 lätlast-sõjameest ja 180 sõjapõgenikku.

Läti põgenikud hakkasid siirduma oma kodumaale tagasi alates 1918. aasta kevadest. Siis olid Läti ja Eesti tervikuna Saksa okupatsiooni all ja kunagine rindejoon ei takistanud enam elanikkonna liikumist.

Pärast Riia langemist augustikuu lõpul 1917 kerkis ka eestlaste ette küsimus: põgeneda või mitte? Postimees kirjutas selle kohta esiküljel nii:

«Riia on langenud ja sõjavanker poolsada versta kodumaale lähemale tulnud. Kas ta aga siiamaale jõuab, on raske öelda. Tuleb rahulikult kõik võimalused ära kaaluda, mitte aga uisa-päisa talitada ja siis pärast kahetseda. Vaenlane võib hoopiski Pihkva peale pöörata, nii et oleme ilma lahingu kärata muust ilmast lahutatud. Rahva varandus jääks nii sõjatulest puutumata. Iseasi on kui vaenlasel õnnestuks kuskil kodumaa rannas dessanti teha.

Igal juhul on hulgaline põgenemine otstarbeta ja mõttetu. Kultuuralised sõjamehed ei võitle rahulikkude elanikkudega, ei hävita nende vara. Kodupaigas elab ikka kuidagi ära, mida ei saa öelda sõjapõgenike kohta. Tuletame ainult meelde, mis juhtus Läti sõjapõgenikega Venemaal. Lätlastele öeldi, et nad on sakslased, mittekristlased ja nad kihutati kaigaste ning kividega edasi, selle asemel et tükikest leiba ja ulualust anda. Ja ometi oskasid neist paljud vene keelt.

Põgenikega on niigi kogu riik üle ujutatud. Ei maksa enneaegu põgeneda – pigem juba rahulikult paigale jääda.»