Читать книгу Eesti Vabadussõja lugu - Hillar Palamets - Страница 12

VINTPÜSS LOOB VÕIMU, ja seda eelkõige segastel aegadel, mil relvadele on antud voli ka sisepoliitikas kaasa rääkida. Nii läks Eestiski 1917. aasta oktoobrikuu lõpul, kui enamlased võtsid võimu üle Vene riigis, riigi pealinnas Petrogradis ja kubermangulinnas Tallinnas. Tallinnas isegi päev paar varem, alates 24. oktoobrist. Piisas vintpüssidega ähvardamisest, et bolševistlik riigipööre teoks sai.

27. oktoobril ilmus Viktor Kingissepp koos kahe vintpüssiga relvastatud madruse saatel Toompea lossi, et Eestimaa kubermangu komissarilt Jaan Poskalt võim ja asjaajamine üle võtta. See toimus ilma verevalamiseta nii nagu mujalgi Eestis.

Novembri keskel otsustasid enamlased laiali saata ka suvel demokraatlikult valitud rahvaesinduse Eesti Maanõukogu. Selleks korraldati Toompeal eesti ja vene tööliste suur meeleavaldus. Ometi jõudis Maapäev 15. novembril Toompea lossis varem koguneda ja kuulutada ennast kuni Asutava Kogu kokkutulekuni kõrgemaks võimuks Eestis, kelle määrusi tuleb kõigil täita. Osa juriste, riigiõiguse spetsialiste on arvamisel, et just siis pandi alus Eesti riiklusele ja Eesti Vabariigi aastapäeva tuleks tähistada 15. novembril ehk uue kalendri järgi 28. novembril, mitte 24. veebruaril.

Enamlased jäid vaid pool tundi hiljaks, et Maapäeva laiali ajada. Meeleavaldajate esindajad tungisid loosungitega saali ja kihutasid Maapäeva liikmed hoonest välja Lossi platsile, kus neid ootas paar tuhat vihale aetud inimest. Ainus, kelle sõna veel kuulati, oli relvastatud madruste salka juhtinud Viktor Kingissepp. Tal läks korda ka suuremat verevalamist ära hoida.

Lossi platsil toimunust kirjutas järgmisel päeval ajaleht Teataja:

«Viimaks lähevad maapäeva liikmed ja töölised ühes saalist välja rahva hulka, kus neid hirmsa käraga vastu võetakse. [---] Karjutakse ja ähvardatakse. «Maha lüüa!» «Andke kuradi pursuidele!» «Andke paksmagudele!» «Lööge Tõnisson maha!» «Ärge laske Vilmsi ära!» [---] Strandmann astub kõrgemale kohale ja katsub sealt maapäeva vastust nõukogudele ette lugeda; tema vaikne heal kustub aga varsti kärameresse. Siis astub Vilms üles ja ütleb, et tema Strandmanni asemel, kellel väike heal, maapäeva otsuse ette loeb. Lähemalolijad kuulavad, aga kaugemal kestab kära edasi ja lõpule ei lasta Vilmsigi jõuda. Jälle teeb Kingissepp asjata katseid rahvast vaigistada ja katsub ise viimaks maapäeva otsusi ette lugeda. Taskulaterna valgusel veerib ta tähtsamaid kohte otsustest. Aga nähtavasti ei huvita niisugused asjad töörahvast, täna tahetakse midagi «huvitavamat». [---] Siis teeb Kingissepp kõnetoolist ettepaneku maapäeva liikmeid koju lasta, pärast seda koosolekut jatkata ja resolutsion vastu võtta. Algab kõige inetum etendus. [---] Soldatite vahel tulevad Teemant, Vilms, Põld, Tõnisson, Neggo j. m. t. Soldatid nende ümber on aga kaitseks liiga vähe. Igalt poolt tungivad [---] viidavatele kallale, rusikad ulatavad soldatite vahelt siin ja seal maapäeva liikmetele selga. Pillutakse lumepallidega, sõimatakse, ähvardatatakse ja rüseletakse lähedalepeasemise pärast. Vilistamine ja karjumine kostab kaugele. Ühed karjuvad, et maapäeva liikmed tarvis pritsimaja seina juurde viia ja maha lasta, teised nõuavad revolutsionilisesse komiteesse viimist. [---] Vilmsil on nägu tõsiselt lõhki löödud. Teemantil löödud vedamise juures müts maha, nii et tema palja peaga, mida hallid juuksed katavad, rev.-komiteesse jõudis.»