Читать книгу Tiina Park. Naine teiselt planeedilt - Hille Karm - Страница 11

Kuuba, detsember 2004

Ma seisan nõutult Varaderos hotelli registratuuris. Autorendi kohta on seal lausa silt üleval, kuid minu püüdlused järgmiseks päevaks autot rentida jooksevad liiva.

„Me ei saa anda teile autot ilma juhita,” teatab tütarlaps leti tagant.

Ulatan talle oma autojuhiloa. Ta noogutab ja ütleb, et tore, kuid ilma juhita autot pole tal ikka lubatud turistidele üürida.

Oleme Markoga otsustanud sõita Santa Clarasse, Trinidadi ja Sigade lahe ( ingl: Bay of Pigs, hisp: Bahía de Cochinos) äärde, mis asuvad saare teises otsas. Pärast pikka arutelu üürime auto, kuid saame selle ikka ainult koos juhiga.

Autojuht David, kes meid järgmisel hommikul hotelli fuajees ootab, on sõstrasilmne lõbus Kuuba poiss. Seljas korralikult puhtaks pestud ruuduline kauboisärk. Mis sest, et natuke kulunud. Hõbedane Ford pole muidugi kõige uuemate autode killast, kuid liigub.

Sõit Santa Clarasse kestab ligi viis tundi. Teel märkame toidupoodi ja palume peatada. David ei tohi turistidele vahepeatusi teha, kuid ilmselt paremat jootraha oodates teeb ta meie palvel siiski peatuse.

Toidupood on omaette vaatamisväärsus. Meenutab kõvasti meie nõukaaega. Riiulitel seisavad ainult üksikud tangupurgid ja kuivanud saiapätsid, kõik muu on talongikaup. Naine kaunis pikas punases seelikus astub meie järel poodi, ulatab oma talongi ja väikese piimaämbri. Müüja täidab ämbri tagatoas piimaga. David kiirustab meid edasi sõitma ja nii jäävad järgmised episoodid nägemata.

Maanteed on Kuubas kummalised mitte seetõttu, et asfalt meenutab kohati konarlikke hangunud laavavälju, vaid eelkõige seepärast, et puuduvad teeviidad. Ka ei ole võimalik osta kaarti, mille järgi sõita. Tundub, et ikka veel on kõik salastatud.

Santa Claras asub erakordselt suur ja võimas memoriaal Che Guevarale, mehele, kes 1956. aastal purjetas koos vendade Castrotega Mehhikost Kuubale, et kukutada tollase Kuuba valitseja Batista sõjaväeline diktatuur. Pärast kaht aastat ja seitset päeva võitlust see neil õnnestuski.

Saatesari „Päikesepüüdja”, 2004. Tiina püüab päikest helendajaga Varadeo rannas Kuubal. Assisteerivad saatejuht Marko Matvere (vasakul) ja operaator Aare Varik (paremal).

John Kennedy ütles Che kohta: „Vaieldamatult hull, kuid tema hulluses on geniaalsust.” Hemingway arvates oli Che meie aja kõige täisverelisem inimene.

Pärast Che surma muutis Fidel Che kultuse Kuubal ametlikuks. Nüüd on käes aeg, kui revolutsiooni hakatakse rahaks tegema. Che pildiga särgid ja tema must müts on kuum kaup. Isegi golfimeened on Che kujutisega, kuigi tema ise ei mänginud golfi kordagi.

Kasimata koloniaalarhitektuuri ja sõbraliku olekuga Trinidad meenutab midagi väga ammust. Naised müüvad tänavatel oma käsitööd. Põhiliselt laudlinu ja linikukesi. Ühes värskelt renoveeritud puumajas ajab kunstiäri Frederic. Ta lõpetas möödunud aastal Havannas kunstiakadeemia ja loob Trinidadi oma maaligaleriid. Tema maalid meenutavad lastejoonistusi, värve on neil kuhjaga.

Kuuba – see on nagu ajamasinareis minevikku. Kohati tundub, eriti vanu, väga kasutatud USA autosid vaadates, et sellist pilti ei tohiks enam olemas olla. Aga on. Sellesse pilti kuuluvad ka Fideli loosungid, fotod ja raamatud. Fideli päike on kohustuslik. Selle sära jätkub kõikjale. Castro pole võimeline sünnitama ühtki ideed, mis oleks tavaline. Tema üks ideid on panna üles suured monitorid igasse kooliklassi – nii saaks kogu maa korraga õppida üht ainet väga hästi tehtud video järgi. Õpetajate liiga isiklikke seletusi aine kohta polevat lastel vaja kuulata.

Tekib tahtmine öelda: vaesed kuubalased! Aga see oleks vale. Ahastama panevat vaesust on ümberringi küllalt, kuid kuubalaste helge olemus ei lase sel välja paista.

Võib-olla on kümne aasta jooksul, mis meid praegu sellest reisist lahutavad, Kuubal midagi muutunud, kuid küllap vajavad kuubalased siiani jõudu päikesest.

Saatesari „Päikesepüüdja”, saatejuht Marko Matvere