Читать книгу Tiina Park. Naine teiselt planeedilt - Hille Karm - Страница 4

Maroko, november 2006

Jaan on Maroko saadet ette valmistades teinud kodutööd. Ta on meisterdanud mustast paberist väikese rombikujulise kleepeka ja kirjutanud sellele Morocco. Oma kodutööd on ta hoidnud saladuses hetkeni, kui Fesi linnas Maroko põhjaosas on vaja alustada juttu Maroko riigist.

Valime filmimiseks apelsinipuude allee.

„Tere tulemast lapsepõlve!” ütleb Jaan, rõõmsat oranži värvi apelsin peos. „Teistelegi minuealistele tuleb ehk meelde lapsepõlv, kui ema oli pikas sabas seistes saanud osta Maroko apelsine. Igal apelsinil oli tookord just selline märk. Muid apelsine Nõukogude Liidus vist polnud. Mulle, maapoiss nagu ma olin, olid apelsinid üldse haruldus. Haruharva juhtus neid meie maakolkasse Puiatusse. Ja siis see salapärane silt: Morocco. Kirjatähti ma tundsin, aga ei teadnud, mida see Morocco tähendab. Aga nüüd olen suureks kasvanud ja olengi siin, koos teiega – Moroccos!”

Umbes nii Jaan räägib, võtab siis taskust omatehtud apelsinimärgi ja kleebib endale otsaette. Hästi selge ja lihtne sissejuhatus.

Jaan on alati olnud suur otsija. Reisidel otsib inimene ikka ju midagi uut. Midagi, mis on talle võõras. Isegi meri võib olla väga võõras. Kunstnik käib ka ju oma maailma vahepeal kaugemalt vaatamas. Et tulemusest paremini aru saada.

„Kui oled kaugel, rändavad mõtted kodustele lahesoppidele, kuhu su süda kuulub – sinna, kuhu alati tagasi igatsed ja kus teinekord apelsini koorides võib tulla silme ette Maroko oma kuninglikus hiilguses,” lõpetab Jaan sissejuhatuse.

Maroko kuninglikes linnades me rändamegi: Agadir, Casablanca, Marrakech, pealinn Rabat… Linnades on koos Maroko pikk ja põnev ajalugu. Teadsime, et Marrakechis on kohvik France, kus armastas istuda ja möödakihutavat elu jälgida Eduard Viiralt, kes elas Marokos aasta aega. Võib aimata, mida ta sellest kohvikust välja vaadates nägi. Marokost kõnelevad berberi tüdruk ja kaamelipea Viiralti loomingus.

Jaan Tätte ja Tiina Maroko pealinna Rabati müüril.

15. sajandist pärinevas lõngavärvimistöökojas Marokos Fesi linnas.

„Nüüd ma tean, kelleks ma tahan saada,” viskab Jaan nalja Marrakechi peaväljakul. Seal pakuvad oma teenust kirjutajad. Ligi 40 % selle maa elanikest ei oska kirjutada. Kirjaoskamatud tulevad kirjutajate jutule, jutustavad neile oma kirja sisu ja paluvad selle kirja panna. Raha eest muidugi.

Marokost teeme kolm saadet. Üks neist räägib Maroko naistest. Veel praegugi on sealsel mehel õigus abielluda nelja naisega, kuigi tegelikkuses enamasti nii enam ei juhtu. Haaremid on saanud ajalooks. Nüüdisaeg on jõudnud ka Marokosse. Küsitleme noori naisi, kes ütlevad, et nad on sellel maal õnnelikud.

Jaan ei väsi apelsine imetlemast: „Palav on ja kui juua tahad, võid võtta apelsini ja rüübata värsket apelsinimahla. Täitsa lõpp, kui hea see on!”

Saatesari „Minemine”, saatejuht Jaan Tätte