Читать книгу Tiina Park. Naine teiselt planeedilt - Hille Karm - Страница 9

Guadeloupe. Morne-a-Lèau surnuaed ja vulkaan Soufrière, detsember 2012

Grande-Terre’i saarel on kohalik surnuaed mustvalgetes värvides. Oleme sattunud nagu male meistrivõistlustele. Kõik hauaplaadid ja kabelid on ruudulised, kaetud kohalike glasuurpottidega. Giid Wilhelm räägib, et mõnel maal on leinavärviks valge, teisel must. Seega sobivad surnuaeda mõlemad värvid.

See on katoliku surnuaed, sest enamik saare elanikke on katoliiklased. Näib, et eriti tihti siin ei käida. Elavaid lilli pole üldse. On mõni paberist õis ja kuumusest üles sulanud hauaküünlad. Üks koristaja pühib haudadevahelist teed suure luuaga. Troopiline kuumus hõljub üle surnuaia.

Meie giid Teddy (keskel) tuletab meelde: „Ilma vihmavarjuta ärge Guadeloupe’is vihmametsa tulge!”

Teeme ruttu esimese võtte. Jüri pole veel harjunud, et mina olen ka operaator. Ma ei saagi aru, kas ta usaldab mind või ei. Igatahes kõik läheb sujuvalt ja võime Grande-Terre’il edasi sõita. Ümberringi laiub lauskmaa. Mägesid pole.

Guadeloupe’i teine „liblikatiib” Basse-Terre on mägine. Seal asub vulkaan Soufrière, kõrgus 1467 meetrit. Vulkaani kraatrile saab päris lähedale ronida. Järgmisel päeval oleme valmis vulkaani vallutama, kuid hommikul aknast välja vaadates näeme tihedat sadu. Sadu kestab terve päeva. Tavaliselt siin nii pole.

Sõidame siiski mäe jalamile. Meid ootab kohalik giid Teddy. Inglise keelt Teddy suurt ei räägi, kuid ta teeb meile selgeks, et täna päris tippu ronida kindlasti ei saa. Oleme nõus ronima poolele teele. Peidan kaamera jopehõlma alla ja me hakkame ülespoole marssima. Trepid on libedad ja tee künklik. Läheme ikka edasi. Hakkab sadama lausa paduvihma. Seisame natuke metsas puude all ja Teddy ei soovita meil enam kaugemale minna. Niikuinii vulkaani ei näe. Ümberringi hõljub paks udu.

Aga me peame loo vulkaanist kindlasti valmis tegema. Tekstid on ju ette valmistatud. Nii ongi Wilhelm vihmavarjuga minu ja kaamera kohal upakil. Jüri seisab lausvihmas ja loeb soravalt oma teksti. Kardan, et niiskus paneb kaamera seisma. Õnneks nii ei juhtu. Teadjamehed on mind õpetanud, et kui on niiske ilm, tuleb kaamera pabersalvrätikutesse mässida. Niiskus imbub siis paberisse.

Just nii teengi. Ja kaamera on OK!

Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Jüri Aarma