Читать книгу Tiina Park. Naine teiselt planeedilt - Hille Karm - Страница 7

Guadeloupe’i saar Kariibi meres, detsember 2012

Kui võtaksime kõik Tallinna inimesed, värviksime nende näod šokolaadipruuniks ja viiksime nad kokku Saaremaale, saaksimegi Guadeloupe’i. Midagi jääks siiski puudu – aastaringne õhutemperatuur peaks sellisel Saaremaal ulatuma 28–29 soojakraadini.

Kui USA president Franklin Roosevelt 1916. aastal Guadeloupe’il käis, kirjutas ta: „Varsti tuleb aeg, mil tuhanded ameeriklased hakkavad siin imeilusa maastiku ja sõbralike inimeste seltsis oma talvesid veetma.”

Kahjuks Roosevelt eksis. Ameeriklasi Guadeloupe’il praegu peaaegu pole. Üheks põhjuseks ehk see, et siin räägitakse ainult prantsuse keelt. Kui otsime kohvikut nimega To Cafè, mis peaks asuma kümmekond kilomeetrit vulkaanist ida poole, siis eksime ära. Autojuht Wilhelm hakkab teed küsima. Juhatatakse nii ja naa.

Kui autojuht osanuks rääkida ainult inglise keelt, oleks meil kohvik leidmata jäänud. Lõpuks jõuame siiski sihtkohta. Kuuri all mängivad lapsed kohviubadega kohvi jahvatamist. Pikad lauad on täis valgeid ube. Laudadel on kohvimasinad, mida lapsed innukalt ringi ajavad. Samas kõrval asub väike töökoda, kus valmistatakse imemaitsvat šokolaadi.

Küsin luba šokolaaditoas filmimiseks. „Palun oodake pool tundi,” on vastus.

Läbi uste kostab põrandalapi lohinat ja pottide kõlinat. Kui kaameraga sisse läheme, näeme piinlikult puhast töökoda.

Lõuna, mida kohvikus sööme, on kehv: kohalik kuiv kala salatiga ja šokolaadijäätis. Pika sõidu järel oleme oodanud midagi hõrgumat. Parim lõunasöök on meil olnud golfiklubis St. Francois Golf: Aafrika salat, mitmesugused mereannid topitud rohelise Hiina kapsa sisse. Golfiklubis filmisime hurmavat meest, Livio Lisoni, kes kõneles sütitavalt oma 18 auguga golfiväljakust. „Muuseas, sellele väljakule maanduvad meie väikesed lennukid,” lisas ta.

Nagu tellimise peale hakkas kostma põrinat ja väike lennuk maandus esimese augu lähedale. Lennukid lendavad siia teistelt lähedal asuvatelt saartelt.

Guadeloupe’i põliselanikud olid kunagi aravakid. Enne Kolumbuse tulekut 1493. aastal oli saare nimi Karukera. Vahepeal Suurbritanniale ja ka Rootsile kuulunud piirkond kuulub 1635. aastast Prantsusmaale. 500 kilomeetrit Venezuelast põhja poole jääval saarel on põhiliselt kaks vaatamisväärsust: vulkaan ja kosk. Kosk kannab nime Chutes du Carbet – see on 1300 meetri kõrguselt langev jugade kaskaad.

Vanas rummivabrikus töö enam ei käi, küll aga näidatakse vana vabrikut turistidele.

Guadeloupe’i piirkonda kuulub kokku viis saart, kuid elu käib põhiliselt kahel suuremal neist. Liblikakujulise Guadeloupe’i kaks suuremat saart, Grande-Terre ja Basse-Terre, on sillaga ühendatud. Grande-Terre’i ainus suur linn on Pointe-à-Pitre, mis on autodest kubisev kaubandussõlm. Seal on võimatu parkimiskohta leida. Basse-Terre’i saarel asub aga Guadeloupe’i ametlik halduskeskus Basse-Terre.

Siinsamas lähedal asub hotellilinnak Le Gosier, kus on ka meie hotell M. Gallery Auberge de la Vieille Tour. Esimesel õhtul tervitavad meid õhtusöögil hotelli direktor Michel, mugavat elu armastav prantslane, ja tema abi – šokolaadikarva, sale, terane ja nägus kreooli mees.

„Kas teie ei joogi iga õhtusöögi ajal veini nagu meie?” küsib Michel.

„Minul seda kommet tõesti pole,” tunnistan.

„Aga mehed, nemad ju ometi joovad?”

„Meeste suhtes jään vastuse võlgu, sest olen naine.” Targemini ma vastata ei oska.

Kõik järgmised õhtusöögid mööduvad meil veiniga.

Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Jüri Aarma