Читать книгу Tiina Park. Naine teiselt planeedilt - Hille Karm - Страница 20

Prantsuse Polüneesia, Bora Bora saar, oktoober 2011

Rein nopib kauni valge tiareõie, mis on Tahiti rahvuslill, ja sätib selle endale kõrva taha. Ise räägib juurde: „Siinse kombe kohaselt paneb see, kelle süda on hõivatud, lille vasaku kõrva taha. Õis parema kõrva taga annab sõnumi: olen vaba, on lootust. Minu õis on vasaku kõrva taga. Minu süda on hõivatud.”

Filmime ühel Prantsuse Polüneesia ehk Prantsuse meretaguse maa saartest. See on Bora Bora, mida kutsutakse romantikasaareks. Siia leiavad tee armunud, abiellujad ja mesinädalate pidajad. Siin on lausa kohustus olla õnnelik! Ja lilleõied juustes on siinne komme.

Prantsuse Polüneesia enam kui sajast saarest jõuab meie võttegrupp kuuele. Need on Tahiti, Raiatea, Tahaa, Hiva Oa, Bora Bora ja Moorea.

Bora Boral elame bangalos, mis on ehitatud lausa vette. Muusika ja laulu saatel saabub meile lilleõitega ehitud kanuus hommikusöök. Kuidas õnnestukski olla niisuguses paradiisis õnnetu?!

Meie oleme oma giidi Patricku paadis. „Läki ujuma!” kutsub Patrick. Loomulikult läheme. Otse paadist. Sukeldub ka meie operaator Aare Varik koos veekindla kaameraga.

Enne laevasõitu annab Bora Bora giid Patrick meile juhtnööre, kuidas koos haidega ujudes käituda. Vasakult: Aare Varik, Rein Kilk, Tiina ja Patrick.

Janette viib meid oma jahiga sõitma. Tahitil on peaaegu igal teisel inimesel isiklik jaht.

Ujumine ja sukeldumine poleks teab mis ime, kui mitte… Kui seal vees ei ujuks ka haid. „Taimetoitlased nad ei ole,” teatab meie instruktor napilt. Rahustab meid aga sellega, et on haisid enne meie sukeldumist kaladega toitnud.

Pisut kõhe on ikkagi. Ja üsna imelik, kui vee all näed teravahambulist haid otse enda kõrval. Tõstab adrenaliini. Ja kuidas veel. Mul on tunne, et hai näksib mind…

„Veealune maailm on fantastiline! Vesi on veel paarikümne meetri sügavuseski täiesti läbipaistev. Väga vinge!” kiidab Rein veepinnale jõudes.

Tagasi kaldal, märkab Rein, et ta käsivars on kriimustada saanud. Siis ikkagi hai on teda vee all näksanud? Et mitte öelda hammustanud.

Reinul seisab ees veel üks katsumus: raide toitmine. Rai ja hai kõlavad eesti keeles üsna sarnaselt, kuid muidugi on raid haide kõrval täiesti ohutud kalad. Nemad ujuvad vee peal laperdades nagu suured rätid. Võib-olla võib neid pidada meie lesta suurekasvulisteks sugulasteks.

Instruktor õpetab meid raisid söötma. Rein ei leia „rättkala” sees kuidagi avaust, kuhu toit pista. „Neid tuleb vist kõrva kaudu toita,” arvab ta lõpuks.

Kaldal ootab meid jumalik õhtusöök. Mõne tunni eest on kuumade kivide ja banaanipuu lopsakate lehtede alla maetud pool põrsast ja magustoiduks banaane. Nüüd on kõik küpseks haudunud.

Viib keele alla.

Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Rein Kilk