Читать книгу Tiina Park. Naine teiselt planeedilt - Hille Karm - Страница 13

Buenos Aires, La Boca, veebruar 2013

Raske on ette kujutada linnaosa, kus iga maja on ise värvi erksaks võõbatud. La Boca Buenos Aireses on just niisugune. Igal tänaval mängitakse jalgpalli ja tantsitakse tangot. Kuna tantsu pildistamisest on tehtud kõva äri, peame meiegi pilditegijaid toetama. Koit haaratakse kohe ühe tütarlapse embusesse.

„Sulle sobib see must kaabu,” teatab tüdruk ja hakkab Koidule vana lontis peakatet pähe toppima.

„Sa oled nüüd nagu päris Argentina tango tantsija!” rõõmustab tüdruk. Ta hakkab sedamaid Koiduga poose võtma. Meile see muidugi sobib. Operaator Max paneb kohe kaamera käima. Tüdruku suule ilmub lai naeratus: filmitakse! „Kümme dollarit!” sirutab tüdruk käe ja nõuab raha.

Vanasti oli La Boca kalurite linnaosa, praegu elavad siin kunstnikud. Nad müüvad tänaval oma pilte ja naudivad turistide uudishimu. Siginsagin on siinsetel tänavatel ainult päevasel ajal. Õhtuks panevad kohvikud uksed kinni ja kunstnikud lähevad koju. Öösel pidavat siin valitsema täielik ja isegi hirmutav vaikus.

„See kaabu sobib sulle suurepäraselt,” on Buenos Airese La Boca linnaosa fotograaf endas kindel ja surub Koidule peakatte pähe.

Meie giid Carlos on omapärane mees. Ta ei karda rääkida võhivõõrastele turistidele oma maa poliitikast just nii, nagu tema arvab. „Siin riigis on igaühel õigus arvata, mida tahab,” teatab Carlos resoluutselt. Need, kel mängus suured ärihuvid, demokraatiast nii bravuurikalt ilmselt ei räägi.

Carlos, keda filmime, on pikk ja sirge, kaarjate mustade kulmude ja meelate huultega. Ekraanil mõjub ta veel elegantsemalt kui päriselus. Carlos viib meid ka kesklinna kaubatänavatele. Siin ei soovita ta mitte mingil juhul raha vahetada. „Kõik tänaval rahavahetajad on petised,” avaldab ta meile saladuse. Nii hakkame Carlose abiga otsima ainsat pühapäeval lahtiolevat panka. Leiamegi.

Tango, tango!

Tango tantsimine on argentiinlastele püha toiming. Tangot austatakse ja armastatakse. Nii nagu jalgpalli hakatakse siin mängima niipea, kui käimine selgeks saab, hakatakse ka tangoga pihta väga varakult. Eriti armastatud on milongad. Mis need on? Tangosõbrad hakkavad käima ühes kindlas kohvikus koos tantsimas. Neid kohvikuid on Argentinas igal pool.

„Milongakohvikusse, palun,” ütlen taksojuhile ja me hakkame sõitma.

Kell on alles kaheksa ja teisel korrusel milongasaalis rahvast veel vähevõitu. Saal on suur, sammastega – umbes nagu meie Sõpruse kino fassaad Tallinnas. Seina ääres on mõned lauad, kuid laudadeski istub vaid mõni üksik inimene. Tangomuusika mürtsub ja kes kohal, läheb vapralt tantsima.

La Ventura

on Buenos Airese nooblimaid tangoteatreid. Alumise korruse saal on suurem, ülemine ainult vippidele, väike ja ülihubane. Enne etendust õpetatakse külalistele tangosamme. Mind tantsitab imetore poiss nimega Juan. „Te olete suurepärane tangotantsija,” ütleb ta mulle mett moka peale määrides. Oleme temaga hetk tagasi intervjuu teinud ja küllap suhtub ta sellepärast minusse eriti sõbralikult.

Argentina tango erineb tunduvalt tavalisest tangost. Keha asend on kuidagi kummaline. Tantsijate pead peavad kindlasti kokku puutuma. Näoilme peab olema traagiline. Vähemalt etenduse ajal on see nii. Laval on klaver, kitarr ja kümmekond tantsijat. Lisaks kaks lauljat. Kui naine laulab Evitast, hakkavad seinal jooksma kaadrid filmist „Evita”.

Meenuvad Carlose sõnad: „Mina Evitast rääkida ei taha. Ta oli lihtsalt üks kerglaste elukommetega naine.”

Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Koit Toome