Читать книгу Janis. Tema elu ja muusika - Holly George-Warren - Страница 10

Kuid 1957. aasta suvel oleks Janis kui välgust tabatud saanud, kui luges Jack Kerouaci raamatut „Teel“. Enne Kerouaci oli tal raskusi oma identiteedi leidmisega. Kas ta tahtis olla enda meelest populaarne jumalakartlik lokkis juustega tüdruk, kes teeb kõiki tobedusi, mida poistehullud sõbrannad tahavad? Või teravmeelitsev kiire taibuga sootu maskott lobisemishimuliste, temast vanemate isehakanud intellektuaalidest poiste klubile? Kuigi mõlemad äärmused pakkusid võimalusi enda väljendamiseks ja kuhugi kuulumiseks, ei pannud kumbki teda tundma sama vabana ja omaksvõetuna kui Kerouaci kinolik jutustamisstiil.

Igal nädalal luges Janis vanemate tellitud ajakirja Time, ühtegi numbrit vahele jätmata, ning sealt avastaski ta artikli äsja ilmunud raamatu „Teel“ kohta. Janis laenas selle kohe Jim Langdonilt. Ta neelas Kerouaci visuaalselt värvikat narratiivi Sal Paradise’i seiklustest koos Dean Moriartyga (kelle inspiratsiooniks oli Kerouaci reisiseltsiline ja muusa Neal Cassady), kelle väljanägemist kirjeldas autor kui nooremat versiooni Texases sündinud kauboilaulikust Gene Autryst. „Teel“ lehekülgedel sõitsid Paradise ja Moriarty läbi koguni Kuldsest Kolmnurgast: „Me keerasime hea õnne peal ühele pinnatud teele ja varsti sõitsime üle vana tigeda Sabine’i jõe, mis on kõigi nende soode allikaks. Hämmastusega nägime enda ees laia tulekuma. „Texas! See on Texas! Beaumonti naftalinn!“ Tohutud naftatsisternid ja utmistehased laiutasid nagu linnad naftahaisuses õhus.“ (P. Sauteri tõlge)

Koos poistega Kolmnurga läbimine ehk Port Arthurist Orange’isse ja sealt Beaumonti kihutamine tundus Janise jaoks nüüd veel mõttekama tegevusena. Sest nemadki võivad olla Kerouaci „Ameerika põlatud hipsterid, uus biitpõlvkond,“ koos oma „ausa ja ilustamata jutuga otse hinge sügavustest“. Seks ja narkootikumid, purjusolek ja sihitu ringiseiklemine – kõik need olid pahed, mille eest Janise vanemad üritasid teda kaitsta, kui talle raamatukogust sobivaid raamatuid otsisid, et talle ei langeks osaks sama saatus nagu paljudele nende esivanematele. Nende hoiatused ja noomimised polnud aga sama veenvad kui Kerouaci helisev ja selgelt võimuvastane proosa.

Janise jaoks oli „Teel“ nagu ilmutus, kui Karleeni uskuda. Kuigi möödus veel mitu aastat, enne kui ta Kerouaci eeskuju järgides esimest korda Texasest San Franciscosse rändas, avastas ta neljateistaastaselt kirjandusest esimese sugulashinge ja see jättis jälje kõigele eesootavale. Lõplik tavapärasusest loobumine seisis veel ees, kuid juba siis hakkas ta end nimetama biitnikuks – ega jätnud seda kommet kunagi.

Varsti pärast „Teel“ lugemist tutvus julgust juurde saanud Janis omaenda Sal Paradise’iga: vaesest perest pärit üheteistkümnenda klassi poisiga TJ keskkoolist, kelle nimi oli Rooney Paul ja kes meenutas välimuselt segu Elvisest ja James Deanist ning elas kesklinnas koos oma töötava üksikemaga. „Tema oli Janise esimene armastus,“ kõlas Karleeni hinnang. „Ta töötas kiirtoidurestoranis ja elas Procteril võõrastemajas.“ Karleen sõidutas mitu korda Janise sinna ja võttis ta tund aega hiljem peale, kuid see suhe ei läinud lõpuni välja ja katkes viimaks. Kui Paul üheteistkümnenda klassi pooleli jättis ja sõjaväkke läks, joonistas Janis temast portreid edasi. Ühel säilinud joonistusel kannab ta T-särki, James Deani stiilis jakki ja teksaseid. Kuuldavasti oli Paul see, kes suhte lõpetas. „Olin veel väga noor ja mul polnud palju kogemusi suhete loomisel,“ rääkis Janis hiljem. „Iga kord, kui mu lähenemiskatse tagasi lükati, sain ma haiget.“

Viieteistaastane Janis jätkas 1958. aastal tavapärase Eisenhoweri ajastu teismelise elu; kümnenda klassi lõpus albumisse kleebitud mälestusesemete hulka kuuluvad ergutusklubi flaierid ja õpilasnõukogu kandidaate tutvustavad lendlehed. Ei mingit märki tärkavast biitnikuidentiteedist. Ka tema esimene keskkooli aastaraamat on täis tervitusi, nõuandeid, aga eelkõige komplimente, mille kaasõpilased on talle sinna kirja pannud. Parima sõbranna kirjutis on teises toonis, olles vahest noore neiu irooniakatse, mis küll kirjasõnas üsna inetult välja kukub: „Ära usu kõiki kenasid asju, mida inimesed on sinu kohta kirjutanud,“ kritseldas Karleen aastaraamatu viimasele lehele. „Nad pole ausad … Tegelikult kardavad nad öelda, et sa oled ennasttäis, noor ja kergesti mõjutatav!! … Ma tean, et sina tead, kui tark ma olen, nii et pikemalt pole sellel vaja peatuda. Jätka pingutamist ja vahest saad ühel päeval sama targaks kui mina. (Aga ära ole selles kindel!)“

Janise avameelne sõnum Karleeni aastaraamatus on märksa vähem mürgine ja näib viitavat sellele, et nende keeruline sõprussuhe on ta segadusse viinud: „Vanale heale munale. Olen asjatult püüdnud sind analüüsida, kuid ma ei suuda, seega mõtlesin – mida põrgut (paganat), olgem siis segaduses edasi. Kes sulle nüüd meeldib – Mickey, Dennis, Jim või David? Loodan, et õpin sind järgmisel aastal paremini tundma ja mõistma. Pea mind alati meeles, ÜTLEB Janis. P. S. Pea meeles – MA OLEN NEITSI!“