Читать книгу Janis. Tema elu ja muusika - Holly George-Warren - Страница 7

Üheksandas klassis leidis Janis esimese poiss-sõbra: Jack Smith, pikakasvuline tumedapäine klassikaaslane, kes oskas sarnaselt Janise isale lugu pidada raamatutest ja vestlemisest. „Hakkasime käima seetõttu, et me mõlemad lugesime palju,“ ütles Smith, kelle mälestuste kohaselt oli Janis reibas ja rõõmsameelne ja tark. Kuigi neljateistaastane Smith hakkas käima kolmeteistaastase Janisega, polnud nende suhe füüsiline. „Mul polnud vähimatki aimu, mis asi on seks,“ meenutas Smith. Seega ei läinud nad kuhugi vaiksesse kohta amelema, vaid jäid kauemaks kooli, et töötada põhikooli kirjandusajakirja Triivpuit kallal. Nädalalõpukohtingutel mindi kirikusse ja lõbustusparkidesse ja käidi kinos vaatamas lastele sobilikke filme nagu „Kümme käsku“.

Smith nägi Janise mässulist poolt harva. Talle jäi Janis meelde „toreda ja kenana, sellisena, milline kolmeteistaastane noor tüdruk olla tahab, tüüpiline õiget rada pidi sammuv tulevane naiskorporant“. Smith kinkis talle kuldkaelaketi, mille otsas rippus nende mõlema eesnime esitäht J. „Kui me kunagi abielluma peaks,“ ütles tüdruk talle julgelt, „siis on kõigil meie asjadel samad monogrammid.“ Janis oli ergutusklubi (Pep Club) ja noorteorganisatsiooni Tri Hi Y liige, võõrustas nende kokkusaamisi ja vahel tunduski, et ta pingutab täiesti tavapäraseks tütreks saamise nimel, keda ema näha ihkas. Kui tema rinnakamad klassikaaslased kandsid teravatipulisi rinnahoidjaid, siis lameda rinnaga Janis kandis ikka veel kohusetundlikult ema loomingut. Päevikulehele, kus ta kirjutas ühest Tri Hi Y üritusest, visandas Janis kitsa taljega ja alt laia maani ulatuva kleidi ja kleepis sellele tüki kirjut gibsonriiet, kirjutades juurde: „Kandsin ema tehtud kleiti, valge- ja roheliseruuduline ja valgete satsidega.“

Detsembris 1956 pidas üheksandas klassis käiv Janis oma esimese avaliku sooloesinemise kiriku jõulukontserdil, kus käis ka Jack Smith. Ta esines ka kooli koorirühma kontserdil koos seitsme tosina tüdrukuga. Mõlemas kasutas ta toda selge kõlaga sopranit, mida pidas tollal kogu oma hääleulatuseks: kaunis küll, aga sugugi mitte nii eriline kui tema kunstiteosed. Ta pidas end ikka veel kunstnikuks, mitte lauljaks, ja nii jäi see veel mitmeks aastaks. Ta ilmutas võimekust ka kirjanikuna, milles julgustas teda lemmikõpetaja Dorothy Robyn, kes pidas Janist „väga võimekaks õpilaseks, kes peab endas arendama rohkem vastutustunnet“. Janise käitumisprobleemidest hoolimata andis Robyn talle viimaks kiituskirja tublide soorituste eest inglise keele tunnis ja koolilehe tegemisel: tähelepanust elevil Janis kirjutas päevikusse: „Milline ehmatus! Miss Robyn tuleb klassitoa keskpaika minu juurde ja ütleb nagu muuseas: „Oh, mõtlesin, et sa tahad seda näha.“ Oleksin peaaegu toolilt maha kukkunud! Olin nõnda põnevil!“ Janis joonistas sinna juurde kriipsujuku iseendast põrandale kukkumas.

Janise joonistusi ja kirjutisi sai näha 1957. aasta Triivpuidu ajakirjas, mille esikaanel olid tema illustratsioonid ja seest võis leida toreda illustreeritud essee „Väga ebatavaline palve“, mis kõneles väikevenna Michaeli katsest öelda söögipalve Joplinite õhtusöögilaua taga. Tol suvel läks Janis vabatahtlikuks Gatesi raamatukokku, assistendiks lasteosakonda. Sealgi rakendas ta kunstiannet, kui joonistas plakateid Hernehirmutise ja muude „Ozi võluri“ raamatusarja tegelastega, kellega mässumeelne Dorothy kohtub. Janis sai kuulsusest maitse suhu, kui Port Arthur Newsi ajakirjanik teda plakatite asjus intervjueeris. Tolles 14. juulil ilmunud artiklis „Raamatukogus töötamine näitab teismelise mitmekülgsust“ oli foto Janisest oma Hernehirmutise plakati kõrval ning seal mainiti ära, et teda „nimetati üheks parimaks kunstnikuks üheksandas klassis“ ja „teda kiideti koolilehe tegemise eest“. Janis, kellel oli nähtavasti loomupärane oskus ajakirjanikele sobivaid tsitaate pakkuda, ütles vabatahtliku töö kohta, et „see annab võimaluse kunstiga tegelda ja samal ajal ka midagi kogukonna heaks ära teha“.

Kuid see tunnustus polnud piisav hüvitus isa tähelepanust ilmajäämise eest. „Papa oli koos lastega alati valjult ja vabalt naernud, aga mitte enam siis, kui tüdrukutest hakkasid naised saama,“ meenutas Laura Joplin hiljem. „Siis ta tõmbus endasse. Miskipärast muutis meie naiselikkus tema jaoks raskemaks oma tundeid väljendada, mis oli temalt nagunii alati pingutust nõudnud.“ Janis pidas süüdlaseks muid tegureid. Kümme aastat hiljem meenutab ta, et isa „muudkui rääkis minuga, aga see muutus siis, kui ma sain neliteist – äkki ta tahtis tarka poega või midagi sellist“.

Sethi mäletamist mööda oli tütar väga tema moodi, kui välja arvata tung oma isikupära üha avalikumalt kuulutada. Erinevalt temast keeldus tütar madalat profiili hoidmast. „Umbes neljateistaastasena,“ meenutas ta lakooniliselt, „sai Janisest revolutsionäär.“