Читать книгу Janis. Tema elu ja muusika - Holly George-Warren - Страница 2

Holly George-Warren
Janis. Tema elu ja muusika

Originaali tiitel:

Holly George-Warren

Janis: Her Life and Music

Simon and Schuster, 2019

Toimetanud Siiri Soidro

Kujundanud Tõnis Kipper

Copyright © 2019 by Holly George-Warren

Kõik õigused kaitstud.

Tõlge eesti keelde © Lauri Liiders ja Tänapäev, 2020

ISBN 978-9949-85-695-4

www.tnp.ee

Trükitud AS Printon trükikojas

Mu hingekaaslasele Robert Burke-Warrenile ja mu inspiratsiooniallikale Jake Warrenile

SISSEJUHATUS

Ära müü end maha. Muud sul ju pole.

JANIS JOPLIN

Nashville’is on leitsakuline septembriõhtu ja Ruby Boots on Basement Easti laval ja annab valu oma elektrikitarrile, lastes tulla Janis Joplini lool „Piece of My Heart“. Käes on 2018. aasta „Americanafest“ – too kuuepäevane muusikakonverents ja festival toimub igal aastal ja seekord avaldatakse austust 1968. aasta albumitele ning valituks on osutunud ka Big Brother & the Holding Company läbilöögialbum „Cheap Thrills“. Boots, kes on sündinud Bex Chilcottina Perthis Austraalias, armus Janis Joplini muusikasse lapsepõlves, kui maakera kuklapoolel üles kasvas, ja pole ka ime, sest Janise häälest kostvat vastupandamatut hingevalu pole vähendanud ei aeg, kaugus ega isegi surelikkus. Publik pressib end lavale üha lähemale, olles võlutud loo toorest, kuid kartmatust inimlikkusest – nagu juhtus ka siis, kui Janis seda viiekümne aasta eest esimest korda ette kandis.

„Americana“ muusikaauhindade tseremoonia toimub Rymani auditooriumis (kunagi oli see koduks Grand Ole Opryle¹) ja seal astuvad lavale paljud Janise järgijad: laulja, laulukirjutaja ja muusikaaktivist Rosanne Cash, kes on Janise fänn teismeliseeast peale, võidab auhinna „Sõnavabadus muusikas“; k.d. lang, pärit Albertast Kanadas, kes tuli oma lesbilisusega avalikkuse ette 1980-ndatel, saab teerajaja auhinna. Tuntud lauljad Brandi Carlile, Margo Price ja Courtney Marie Andrews on kõik mitme auhinna nominendid ning nendegi sütitavates esinemistes võib märgata Janise mõju.

Enne Janis Joplini liiga lühikeseks jäänud rambivalguses viibimist poleks sellistel muusikutel olnud lihtne leida naissoost eeskuju, kes oleks olnud samaväärne tolle biitnikuga Port Arthurist Texases. Segu enesekindlast muusikuandest, julgest seksuaalsusest ja loomulikust joviaalsusest, mis andis tulemuseks Ameerika esimese naisrokistaari, muutis kõike. Nii mõjutab Janis endiselt uusi põlvkondi ja eri žanrite muusikuid nende soost hoolimata. Kuigi tema raamatuarmastus, terav mõistus ja südamesoov rajada endale tavaline eeslinnakodu ei tulnud fännide jaoks loodud identiteedis kuigi selgelt esile, tasub silmas pidada, et ka need asjad olid tema valikutes olulisel kohal.

Sama võib öelda ka tema kui teerajaja kohta. Kuigi Janise ajastut peetakse üldiselt 1950-ndate rangetest ettekirjutustest vabanemise perioodiks, oli rokkmuusika peaaegu täielikult meeste ala ning Janis pidi silmitsi seisma räige šovinismiga nii peavoolu kui ka kontrakultuuri ajakirjanduses, nagu ka muusikatööstuse proffide jaheda ja ajuti isegi julmalt mahategeva suhtumisega. Kuid ta jätkas oma teed. Tänu tahtejõule ja andekusele õnnestus tal tõestada, et rokkmuusikas leidub koht ka naissoost muusikutele, laulukirjutajatele ja fännidele. Feminist Ellen Willis, kes töötas 1960-ndatel muusikakriitikuna ajakirjas New Yorker, nimetas Janist ainsaks kuuekümnendate kultuuriheeroseks, kes muutis nähtavaks ja avalikuks naiskogemuse isikliku vabanemiseni püüdlemisel. Patti Smith, Debby Harry bändist Blondie, Cyndi Lauper, Chrissie Hynde, B-52-si liige Kate Pierson ning Hearti liikmed Ann ja Nancy Wilson kuuluvad nende muusikute sekka, kes nägid Janist oma silmaga. Temas võisid nad tajuda oma tuleviku võimalusi. Kui Stevie Nicks pääses 2019. aasta märtsis Rock & Rolli kuulsuste halli, ütles ta, et 1960-ndatel Janisega samal kontserdil esinemine muutis ta suhtumist: „Tema side publikuga oli nõnda imeline, et tahtsin teha seda, mida temagi.“

Oma mõju ja kestma jäänud pärandi kaudu püsib Janis Joplin meie muusika ja kultuuri keskmes. Kui vaatame 1960-ndate rokiajaloo olulisi pöördepunkte, on ta üldjuhul neis alati kohal: Monterey popfestival, võimalusterohke Haight-Ashbury skeene San Franciscos, New York City karmid tänavad, klubid ja stuudiod, Woodstock. Tema elust on tehtud näitusi, teatrietendusi ja filme. Tema esimene sooloalbum, eklektiline ja julgelt uuendusmeelne „I Got Dem Ol’ Kozmic Blues Again Mama!“ kõlab praegu sama värskelt kui ilmumisajal 1969. aastal. Tema esinemine Monterey popfestivalil, mille filmitegija D. A. Pennebaker salvestas, saab linastustel ka nüüd uue põlvkonna publiku metsiku aplausi osaliseks ning YouTube’is on seda vaadatud miljoneid kordi.

Kui Janis 1967. aasta juunis Montereys lavale tuli, teadsid vähesed väljaspool San Franciscot tema nime. „Mida see tüdruk endast kujutab?“ imestas Monterey kaasprodutsent Lou Adler. „Kust tema küll välja kargas, säärase välimusega, ja meestest koosneva bändi solist?“ Haight-Ashbury impressaario Chet Helms pakkus selle kohta vihje, kui ta lavale tulevat Janist publikule tutvustas: „Kolm või neli aastat tagasi, kui ma maad mööda ringi hääletasin, kohtasin Texases tibi nimega Janis Joplin,“ teatas ta mitte midagi kahtlustada oskavale publikule. „Kuulsin teda laulmas, ja me hääletasime koos läänerannikule. Sellest ajast peale on paljugi muutunud, aga täna võin teile uhkusega esitleda lõpp-produkti: Big Brother & the Holding Company!“

Janise hämmastav esinemine tol päeval muutis tema elu, nagu ka levimuusika tulevikku. Selleks ajaks, kui nende viieloolise esinemise lõpetuseks oli kõlanud tema teatraalne tõlgendus rütmibluusi- ja bluusilaulja Willie Mae Thorntoni palast „Ball and Chain“, teadsid tema nime tuhandeid võlutud fännid – nagu ka sajad tummaks löödud ajakirjanikud, kes asusid kärmelt uudist levitama. Tema ülitundeline vokaalstiil mõjutas teisi algajaid lauljaid, sealhulgas Led Zeppelini Robert Planti. Noored naised, kes nägid teda Avaloni ballisaali laval või Bill Grahami korraldatud Fillmore’i kontsertidel, meenutavad seda kogemust senini. Tundus, nagu ta laulaks just neile, jutustades nende lugusid, tundes nende valu, muutes neid vapramaks ja vabastades nad häbist. Janis oli kui kõndiv kimp närvilõpmeid, suutes esile paisata tundeid, mida teised ei osanud või ei tahtnud väljendada, ja tal tuli selle eest lõivu maksta, kuid ta oli selleks valmis.

Janis ei läinud karjääri osas kompromissidele. Ta ei peljanud piire ületada – ei muusikalisi, kultuurilisi ega seksuaalseid. Olles avalikult biseksuaalne ajastul, kui see oli veel seadusvastane, ei kartnud ta vanglat ega hukkamõistu. Sama vaprust oli näha siis, kui kriitikud ja fännid avaldasid nördimust tema jultumuse üle loobuda tibilaulja rollist bändis, mida ta pidas end piiravaks – ent ta tegi seda ikkagi. Vaid neli päeva enne surma 4. oktoobril 1970 ütles ta ajakirjanik Howard Smithile: „Oled see, millega lepid.“

Janis Joplin ei leppinud kunagi vähesega. Vanim laps kokkuhoidvas peres, jumaldas ta oma isa, Bachi armastavat salaintellektuaali ja -ateisti konservatiivses naftalinnas. Enne teismeliseiga oli Janis ohjeldamatu poisilik laps, kuid ka arukas, uudishimulik ja andekas kujutav kunstnik ning vanemad julgustasid tema andeid. Keskkooli läks ta siis, kui 1950-ndad olid juba huvitavaks muutunud, ning biitnike põlvkonna ja progressiivsete rassivaadete omaksvõtt võõrandas teda ümbritsevast kogukonnast. Janise esimeseks piire ületavaks sammuks oli valgenahalise tüdrukuna huvituda bluusimuusikast, kuulates seda Mehhiko lahe rannikuala kõrtsides ja vähetuntud plaatidelt. Eakaaslaste põlastusest, mis muutus eriti ilmseks siis, kui ta hakkas riietuma ajakirjast Life nähtud biitnikutüdrukute stiilis, ei saanud ta kunagi lõplikult üle.

Seth ja Dorothy Joplin poputasid oma vanimat last mitmeski mõttes, kuid nemadki hakkasid viimaks võõristama tema mässumeelsust – neidsamu tunge, mis ta lõpuks kuulsuseni juhtisid. Tähelepanuihas mässajana läks Janis murdeeas veel kaugemale, seda nii tärkava seksuaalsuse, roki avastamise kui ka alkoholi ja spiidi tõttu. Haavad, mis tekkisid neil tormilistel aastatel Joplinite kodus toimunud tahtejõulahingute käigus, ei paranenud eal. Suur osa tema edasisest elust oli täis soovi kuhugi kuuluda ja leida igatsetud tähelepanu, kuid samas teadis ta, et parimaks viisiks austada oma perekonna ainulaadsust, millest küll kunagi juttu ei tehtud, oli muusikamaailmas välja paista. Kui ta avastas oma tõeliselt erakordse hääle, aitas see tal kohta leida ja tekitada endale pere aseaine boheemlastest ja muusikutest – esmalt Texases Port Arthuris ja Beaumontis, siis Austinis ja viimaks San Franciscos. Ta nautis elu rõõmsa metsikusega, kuid ei vabanenud kunagi sisimas luuravast pimedusest, mille olid tekitanud üksildus ja sünge fatalism, mille ta oli isalt pärinud. Alkoholi ja narkootikumidega valu tuimestamine muutis kõik hullemaks.

Kirgliku ja erudeeritud muusikuna oli Janisel loomupärane anne, kuid ta pingutas kõvasti selle arendamise nimel, ehkki oma elust juttu tehes jättis ta sageli mainimata, kui palju tööd oli ta täiuse poole püüeldes tegema pidanud. Kui kuulata stuudiolindistusi tema viimaseks jäänud albumi „Pearl“ salvestusprotsessist, siis on selge, et ohjad olid kindlalt tema käes ja ta juhtis kogu ettevõtmist. Ajal, kui naised oma muusikat ise ei kirjutanud, tegi tema tihedat loovkoostööd karmi käe poolest tuntud produtsendi Paul Rothchildiga. Nende sessioonide ajal puhkes Janis kunstnikuna tõeliselt õitsele. Tema ideed – nagu ka erakordne hääl ja soosiva suhtumisega Full Tilt Boogie saatebänd – andsid tulemuseks meistriteose. Pärast seda, kui Janis 1970. aastal kogemata heroiini üledoosi tõttu kahekümne seitsme aastaselt suri, sai postuumselt avaldatud „Pearl“ tema edukaimaks ja ajaproovile kõige paremini vastu pidanud albumiks ning singel „Me and Bobby McGee“ kujunes lõppakordiks karjäärile, mis oli alanud hitiga „Piece of My Heart“.

Janis Joplini unikaalne hääl kõlab praegu sama võimsalt kui 1967. aastal, kui see raadioeetris kostma hakkas. Tänapäeva digimüra taustal tõuseb see paremini esile kui kellegi teise oma ning jõuab otse sinna, kuhu Janis sellega sihtis: sügavale südamesoppi. Tema töö ja elu on olnud inspiratsiooniks paljudele naistele muusika tegemisel ja kompromissitu tee leidmisel: Lucinda Williams, Pink, Amy Winehouse, Carolyn Wonderland, Lady Gaga, Brittany Howard, Alicia Keys, Florence Welch, Grace Potter, Elle King, Melissa Etheridge ja Kesha. Williams kirjutas tema kohta laulu („Port Arthur“), Pink lootis teda filmis kehastada, Wonderland on teinud tema 1962. aasta loost „What Good Can Drinkin’ Do“ suurepärase kaveri, Etheridge aitas tal 1995. aastal jõuda Rock & Rolli kuulsuste halli. Tol õhtul ütles Etheridge: „Kui hing saab vaadata maailma ja tunda valu ja üksildust ja leida sügavalt sisimast hääle sellest laulmiseks, siis saab see hing paraneda.“

Vahest just see on jäänud Janise suurimaks kingituseks meile.