Читать книгу Janis. Tema elu ja muusika - Holly George-Warren - Страница 9

Tol sügisel valitsesid Joplinite kodus pingelised ajad. Dorothy pidi 1957. aasta septembri lõpus tegema emakaeemalduse, kuid ta suhe vanima lapsega hakkas halvenema peamiselt seetõttu, et Janis, kes oli mässumeelsete poistega veedetud suvest julgust juurde saanud, muutus üha sõltumatumaks. Enam polnud ta tütar, kes ihkaks emale meeldida ja kes vaid kuue kuu eest oli talle kirjutanud sünnipäevakutse: „Kallis missis S. W. Joplin, täis tänulikust [sic], et olete 14 aastat olnud imeline ema, sooviksin koos teiega õhtustada Luby’se restoranis laupäeval, 16-ndal. Janis Lyn Joplin.“

Karleen, kes oli sage külaline Joplinite kodus, kahtlustas, et „Missis Joplinil oli raske painduda või erineda sellest, kuidas tema üles kasvas“, ja seega ta ei mõistnud ega kiitnud heaks Janise uusi huvisid. Samal ajal põgenes Seth perepingete või ajutise meelesünguse eest garaaži või tagaõue üksinda jooma. Täiskarsklaste poeg Roger Pryor pani naabri joomist tähele, sealhulgas üht korda, kui Seth üritas – edutult – kõndida tagaaeda ülesriputatud köiel. Aga tavaliselt „ta hakkas lihtsalt vanu lugusid jutustama, kui oli keelt kastnud“, meenutas Pryor. „Kui ta lõdvestus, siis ta naeratas palju.“ Seth Joplini (nagu hiljem ka Janise) jaoks näis alkoholis peituvat lubadus paremateks aegadeks ja paremateks tundmusteks, vähemalt lühemas perspektiivis.

Nalja pärast käis Janis koos Karleeni ja Arlene’iga tiirutamas Port Arturi punaste laternate kvartalis, mis kubises bordellidest ja mängupõrgutest – need asutused töötasid tänu altkäemaksule, mida anti korravalvuritele ja konservatiivsetele linnaisadele, kes olid valmis pilku kõrvale pöörama. Karleeni vend Herman rääkis: „Sisuliselt iga poiss kogu linnas kaotas süütuse Gracie’s [bordellis]. Vanusepiiri seal polnud, sest kui sul oli raha litsimaja jaoks, siis neid ei huvitanud, kui vana sa oled.“

Selline seksuaalne vabadus ei laienenud mõistagi Port Arturi teismelistele tütarlastele. Kui hakkasid liikuma jutud, et mõni tüdruk kaotas süütuse, siis see hävitas tema maine. Karleen ja Janis ei kiitnud sellist silmakirjalikkust heaks. „Me imestasime alati, et miks poistele oli selline asi lubatud, aga tüdrukutele mitte,“ mõtiskles Karleen.

Üks tuntud patupesa nimega Keyhole Klub oli kuulus mitte ainult hasartmängude ja seksitöötajate, vaid ka linna parimate hot dog’ide poolest. Ühel laupäeval õnnestus Karleenil ja Arlene’il Janisele auk pähe rääkida, et ta läheks kurikuulsasse baari ja ostaks neile hot dog’e, kuni nemad autos ootavad. Kui Janis koos vägiteo tõendusega välja tuli, mängisid nad talle vingerpussi, pannes autouksed lukku, et ta sisse ei pääseks. „Tahtsime, et kõik teda seal näeksid,“ selgitas Karleen. „Ta oli esimene tüdruk, keda mina teadsin, kes Keyhole’is sees käis. Meil tulid pähe igasugu lollid mõtted ja siis veensime Janist neid ära tegema. Panin teda tegema asju, mida oleksin ise teha soovinud, kuid ei julgenud.“

Sai selgeks, et Janis „ihkab iga hinna eest meie heakskiitu ja kiindumust ära teenida“, tunnistas Karleen, seega ta leppis teiste tüdrukute õelate vimkadega. Näiteks sõitsid nad linnast välja, leiutasid mingi ettekäände, miks Janis peaks autost välja astuma, ning kihutasid siis temata minema. Karleen ja Arlene tulid küll alati talle järele, kuid Janis, kes teisi usaldas ja neid vajas, langes muudkui nende trikkide ohvriks. Janis oli nii suures tähelepanunäljas, et ta andestas säärase kohtlemise, isegi kui teda üha hullemini alandati.

Kord, kui ta veetis ööd Bennettite majas, „läksime Janisega vaidlema selle üle, kas ta suudaks majast välja ja tagasi sisse hiilida, ilma et mu vanemad seda märkaksid“, meenutas Karleen. Karleen teadis, et ta vanemad kuulevad Janise häält magamistoa seinas oleva õhuava kaudu, seega saavad nad plaanist teada juba siis, kui tüdrukud seda arutavad. Kartmatu Janis hüppas aknast välja ning maandus valusalt kivide ja kaktuste otsa. Kui ta esiukseni tagasi lonkas, oli missis Bennett juba seal ja tegi talle peapesu, mille üle Karleen õelat naudingut tundis.

Janis kehastas vahel sarnast rolli ka mässajatest poiste seas, saades „üheks meie lemmiksihtmärgiks“, meenutas Moriaty. „Vastik on mõelda, kuidas me teda mõnikord kohtlesime. Ta oli õuenarri rollis.“ Janise jaoks oli nende tähelepanu kahtlemata narrimist väärt.