Читать книгу Janis. Tema elu ja muusika - Holly George-Warren - Страница 8

Kedagi ei tohiks sundida olema noor, kuni ta pole piisavalt vana, et sellega toime tulla.

JANIS JOPLIN

Janis vaatas alati oma neljateistkümnendale eluaastale tagasi kui pöördepunktile. Seda vanust meenutas ta 1970. aastal korduvalt nii intervjuudes kui ka laval, ja tavaliselt veidi kibestunult: kandes ette Etta Jamesi energilist lugu „Tell Mama“, olles äsja laulnud, et tuleb aru saada, „mis sa vajad, mis sa tahad“, räppis ta sinna otsa: „Mina sain aru siis, kui olin neliteist, ja otsin seda seniajani“. Kui ajakirjanik küsis, kas ta oli teismelisena õnnetu, vastas ta provokatiivselt: „Mul polnud neljateistaastasena tisse.“ Mis oli tõsi, kuigi see oli vaid osa loost ja nimelt see osa, mis saaks kõige rohkem tähelepanu.

Kuigi ta oli hakanud otsima riskantsemat popkultuuri – rokk, rämpskirjandus, ropuvõitu filmid –, plaanis Janis endiselt jääda tavapäraseks tütreks, kelle kõik koolitegevused said kantud Thomas Jeffersoni (TJ) keskkooli koolialbumisse hoolika kunstipärase käekirjaga. Sügisel 1957 kümnendasse klassi minnes liitus ta TJ keskkooli 1920-päise õpilaskonnaga. Temast sai Ameerika Tulevaste Õpetajate organisatsiooni liige, ta töötas aastaraamatu „Vapsik“ kallal ja tegeles traditsiooniliste keskkooliasjadega: pep rally’d⁵, õpilasnõukogu valimised ja jalgpallimatšid. Ema julgustas teda kõvasti töötama, tubli olema ja sõpru leidma. „Tahtsid olla populaarne,“ meenutas klassikaaslane Kristin Bowen. „Õpilasnõukogu liikmed, jalgpallurid ja kisakoori tüdrukud olid teistest üle. Üks eesmärk oli mitte teistest erineda. Muidu poleks saanud olla populaarne.“

Populaarsus sõltus suuresti väljanägemisest ning Janisele enda oma ei meeldinud, eriti veel seetõttu, et teda vaevas akne. Ta kahtles oma veetlevuses üha enam ja siit sai alguse kogu eluks kestma jäänud negatiivne enesekuvand. Karleen Benneti sõnul vihkas Janis eriti oma „tillukesi seasilmi“, nagu ta ise nende kohta ütles. Janis üritas oma väljanägemist parandada, kandes lõuani ulatuvates juustes suuri juukserulle, et need lokilisemaks muutuksid, ja värvides need punaseks. „Talle ei meeldinud oma juuksed,“ meenutas Karleen. „Ta arvas, et ta nina on liiga suur, samuti suu. Tal olid tedretähnid.“ Kuigi tema ja 45-kilone Karleen olid mõlemad väiksekasvulised ja kandsid sama rõivasuurust, pidas Janis end paksuks, vahest seetõttu, et ülikõhn Dorothy Joplin pidas saledust väga oluliseks. Poisiliku kehaga „Janise talje polnud sale, ja seda taljevööde, korsettide ja 45-sentimeetriste taljeümbermõõtude ajastul“, pani Karleen tähele.

Janis ja Jack Smith olid lahku läinud ning ta kadestas nüüd Karleeni ja Kristinit, kellel leidus kümnendas klassis piisavalt austajaid. Janist kutsus kohtama vaid üheteistkümnendas klassis käiv Roger Iverson, kes palus teda oma sisseõnnistamistseremooniale DeMolay vennaskonda, mis on vabamüürlaste noortevennaskond. Seda sündmust jäädvustas Janis oma albumis, kleepides sinna rinnas kantud lilleõie ja muud suveniirid, kuid see jäi nende ainsaks kohtamiseks.

Janisel polnud siiski puudust meessoost kaaslastest. Tal oli tekkinud uusi sõpru ja neist olid eelnenud suve jooksul saanud head semud. Janis oli 1957. aasta juuli orkaanihooaja vältel – Port Arthurit tabas kaks orkaani – naasnud Väiketeatrisse. Seekord pressis ta end sisse Jim Langdoni ümber koondunud klikki, mis koosnes Grant Lyonsist, David Moriartyst, Randy Tennantist ja Adrian Hastonist. Need viis noort kukke, kes olid kõik minemas üheteistkümnendasse klassi, pakkusid talle huvi. Nende juuksed olid pikemad kui enamikul poistel, kes eelistasid tüüpilisemat pealt tasast lühikest soengut või lausa siilipead, ning nad janunesid värskete ideede järele. Väiketeatris liitus Janis nende tormakate vestlustega ja näitas, et ta pole suu peale kukkunud.

Kamba parim sportlane Lyons mängis liinikaitsja kohal Thomas Jeffersoni Vapsikutes, mis sarnaselt kõigile Ameerika jalgpalli keskkoolimeeskondadele Texases oli ümbruskonnas ülipopulaarne. Tema oli esimene renessansimees, kellega Janis sõbrunes: erinevalt oma meeskonnakaaslastest „huvitusin kunstist – kujutav kunst, teater, poeesia, kõiksugu kirjandus, ja muusika“, nagu ta ise meenutas enda ja oma nelja semu kohta. „Meie huvid ei sarnanenud keskmise Port Arthuri meievanuse keskkooliõpilase omadega. Me ei sobinud merre, kus me ujusime. Janis liitus meie grupiga ja ta oli huvitav – valjuhäälne, veidi käsutav ja vahva.“

Lootustandva eksistentsialisti Jim Langdoni jaoks näis Janis esialgu „naiivne ja häbelik, tavapärane ja väga korralik väike tüdruk, kes oli keskkooli minemas. Mäletan, et ta oli täiesti šokeeritud ja lausa löödud, kui sai teada, et ma ei usu Jumalasse. Ta üritas mind ümber veenda, kuid erilise eduta“. Kuna ta oli esimene avalik ateist peale Sethi, kellega Janis kokku puutus, tundusid Langdoni vaated tema jaoks põnevad, isegi kui ta kaitses tollal pigem ema uskumusi. Langdon avastas peagi, et Janis „tahtis täiskasvanuks saada ja avastada, kes ta tegelikult on. Ma taipasin, kui terav mõistus tal on. Ajapikku sai temast meie kamba täieõiguslik liige ja ta osales kõiges, mida me tegime“.

Adrian Haston – sarnaselt Langdonile oli temagi utmistehase töölise poeg – pidas Janist „piisavalt enesekindlaks ja ennastkehtestavaks, et sellise viie ulaka poisiga sõbruneda. See oli üsna ebatavaline. Ta oli väga arukas ja andekas, kuid ta ise ei paistnud seda taipavat“. Dave Moriatyle, kelle isa töötas Gulf Oilis insenerina, kuulus purjepaat. Janis käis kambaga koos purjeretkedel, kuid tavaliselt käisid nad lihtsalt autoga sõitmas, Langdon või Moriaty rooli taga. „Ühel õhtul sõitsime Janisega utmistehase kõrval asuvale Sarah Jane Roadile ja sealt võis näha loitvaid naftaleeke, see oli üsna kõhedusttekitav paik,“ meenutas Langdon. „Sõitsime lihtsalt ringi ja otsisime kohta, kus oleks mõnus juttu puhuda.“ Langdon ütles, et nad elasid autodes. Teismeliste peamiseks meelelahutuseks oli kas kolmnurka teha (sõita Port Arthuri, Beaumonti ja Orange’i vahet) või venida ehk sõita mööda Port Arthuri peatänavat Procterit.

Algusest peale koheldi Janist nagu poissi. Kuigi ta tundis nende kõigi vastu külgetõmmet, kutsus teda kohtama vaid üks neist, Randy Tennant, kes kuulus Thomas Jeffersonis Arvutuslükati Klubisse, millega ka Janis liitus. „See polnud mingi tavaline kohtamine,“ meenutas Randy. „Pigem nagu kaks tüüpi veedavad koos aega ja räägivad kõigest, sest me muudkui lobisesime ja lobisesime. Temaga oli huvitav olla, sest ta oli hea vestluskaaslane. Ta võis välja pakkuda mõne huvitava või siis täiesti suvalise teema, aga meie gruppi ta sobis.“

„Ma arvan, et see suvi oli Janise jaoks otsustav,“ ütles Langdon. „Ta muutus kähku hoopis teiseks inimeseks. Meie olime temast vaid klassi võrra eespool, kuid mõnes teemas olime kaugel ees.“ Moriaty meenutas: „Kõik said aru, et Janisega on tore koos olla, kuna ta oli alati valmis mürgeldama. Ta ei leppinud naise või noorema rolliga. Tema helistas meile ja nõudis, et me ta oma väljasõitudele kaasa võtaksime. Ennekuulmatu.“ Kui Janis tollelt vanemate poiste ebatavaliselt grupilt teadmisi kogus ja nende heakskiitu pälvida püüdis, hakkas ta üha enam kaugenema ema konformsusest. Endisest poisitarist oli saamas poisteklubi maskott.

Nende lõbustamine nilbete naljadega oli üks viis püüda tähelepanu, kuid Lyons meenutas, et mõnikord üritas Janis neid juhtima hakata. „Ta proovis inimesi tegema panna seda, mida tema tahtis,“ ütles ta. „Ta oli otsusekindel ja ihkas, et asjad kulgeksid tema soovi kohaselt. Aga jumal teab, et muidu poleks ta meie seltsis ka kaua vastu pidanud. Me olime kõik üsna ennastkehtestavad inimesed, jõuliste isiksuste kamp.“ Janis pidas neid lindpriidest poisse lausa taeva kingituseks. „Nad lugesid raamatuid ja oskasid mõelda,“ meenutas ta kümme aastat hiljem. „Me pidasime endid intellektuaalideks.“ Samahästi võinuks ta nii kõnelda Sethist, kellest võõrandumine polnud enam nii valus, kuna Janis oli leidnud isa nooremad versioonid.

Hoolimata tundidest, mis möödusid kuttidega ringi jõlkudes, vesteldes ja neid naerma ajades, õnnestus Janisel säilitada sõprust ka Karleen Bennetti ja üheteistkümnendasse klassi mineva Arlene Elsteriga, kes käis koos Karleeniga kohalikus sünagoogis. Arsti tütar Arlene sõitis ema Chevroletiga, Karleen ees juhi kõrval ja Janis tagaistmel. Nad suitsetasid Newporti sigarette ja laulsid raadio saatel. Mõnikord peatusid nad Port Arthuri kolledži tillukeses raadiojaamas KPAC, et külastada klassikaaslastest vabatahtlikke. Elvis valitses 1957. aasta suve raadioeetrit lugudega „Too Much“, „All Shook Up“ ja „(Let Me Be) Your Teddy Bear“, mida üha uuesti kuulda võis; Port Arthuri kinos nägid nad teda ka suurel ekraanil filmis „Loving You“. Texase Lubbocki väikelinnast pärit Buddy Holly & the Crickets tegid ilma rütmibluusi mõjutustega rokklooga „That’ll Be the Day“. Debbie Reynolds oli üks väheseid naisi Hit Parade’i edetabelis oma keelpillirikka palaga „Tammy“, mis oli filmi „Tammy and the Batchelor“ tunnuslooks. Vahelduse mõttes kuulasid tüdrukud ka Beaumonti rütmibluusi raadiojaama KOLE, kus kõlasid LaVern Bakeri põnev lugu „Jim Dandy“ ja Mickey & Sylvia armastusküllane „Love is Strange“, nagu ka Little Richardi „Lucille“ ja the Coastersi „Young Blood“. Teised ja veidi nilbemad rütmibluusi hitid, mida raadiost tihti kuulda võis, olid Etta Jamesi vürtsikas „The Wallflower“, tuntum vahest pealkirja all „Roll with Me Henry“, ja Beaumonti oma poisi Ivory Joe Hunteri „I Almost Lost My Mind“. Need lood nõretasid seksist.

Janis ja Karleen kogusid viimaks piisavalt julgust, et kohtuda KOLE jaama DJ Steve-O Ööratsuriga. „Mäletan, et käisin mõned korrad hilja õhtul KOLE jaamas, sest Janis tahtis seda,“ meenutas Karleen. „Ta oli raadios töötavatest inimestest sisse võetud ja tahtis kõnelda Steve-O’ga, kuna too mängis rütmibluusi. Nõudis muidugi vaprust minna paika, kus töötavad vanemad võõrad mehed, ja öelda: „Hei, kas tahate kohvi? Me võime teile tuua.““ Kuid Janis pidi teadma, kust see muusika pärineb, ja erinevalt Karleenist ei kartnud ta riskida ja ohtlike olukordadega silmitsi seista.