Читать книгу Janis. Tema elu ja muusika - Holly George-Warren - Страница 5

Oleksin peaaegu toolilt maha kukkunud, olin nõnda põnevil!

JANIS JOPLIN

Janis oli tundlik laps ja pani tähele, et Seth Joplin oleks pigem poega soovinud, ning andis endale aru, et tema ulakas poisilik käitumine näis isa rõõmustavat. Tihe side isaga, mis sai alguse sellest, et ta kojujõudvale isale iga päev tere ütlema tuli, jätkus kuni Joplinite kolmanda lapse sünnini, kelleks oli nende ainus poeg Michael. Isast võõrdumine oli Janisele kaotuseks, mida ta sügavalt ja elavalt tunnetas, ning sellest sai toitu nii tema elukestev nõudlikkus tundetasandil kui ka kujutlusvõime.

Dorothy lootis, et ühiskondliku käitumise osas võtab tütar temast eeskuju. Ta organiseeris sinilindude (mis meenutab gaidide liikumist) salga, kes kohtusid regulaarselt Joplinite kodus, kus Janis „oskas lahedalt suhelda ja pani võõrad end koduselt tundma“, meenutas Dorothy. Ta üritas pidevalt pälvida ema heakskiitu ja nõudis temalt rohkem tähelepanu kui teised lapsed, ütles Dorothy.

Janis oli raamatutark ja kohanes kooliga kergesti, seega lasi tema esimese klassi õpetaja viia ta kooliaasta keskel edasi teise klassi. Seitsmeaastasena, 1950. aasta sügisel, hüppas ta edasi kolmandasse klassi. See kiirendatud koolitee osutus sotsiaalses mõttes miinuseks: Janis oli mõnest klassikaaslasest lausa kaheksateist kuud noorem ja enamikust sõpradest pisem. Kuigi väike kasv ei takistanud tal käituda viisil, nagu oleks ta võrdväärne oma vanemate – ja suuremate – mängukaaslastega, kes vahel unustasid, kui palju noorem Janis neist on.

„Ta nautis mängimise füüsilist poolt,“ ütles Roger Pryor, kaks aastat vanem naaber, kelle pere kodu piirnes Joplinite tagaõuega. „Talle meeldis poistega mängida, võistelda nendega spordis, näiteks pesapallis. Ta polnud sugugi uje ja ta oskas vaielda. Pigem oli ta algataja kui teistega kaasamineja: „Teeme seda! Mängime seda mängu!“ Ta oli kangekaelne, kuid meeldiv.“

Veel kümne-üheteistaastaselt oli Janis muretu poisitar, kes ei häbenenud särgita ringi joosta, nagu tegid naabripoisid Port Arthuri pikkadel, kuumadel ja niisketel suvedel. „Ta mängis õues ilma särgita kuni seitsmendasse klassi minekuni,“ meenutas Pryor. „Ta kehaline küpsemine kulges aeglaselt. Keegi ei öelnud midagi, aga tüdruku kohta oli see kummaline käitumine.“

Mõned lapsed pidasid Rogerit kiusajaks, kuid julge Janis ei kartnud talle vastu astuda. Ta kutsus teda koguni maadlema. „Tüdrukuga maadlemine tekitas minus kõhedust,“ ütles Pryor, „aga Janis oli selleks kohe valmis. Vanemad olid mulle korduvalt öelnud, et ma kunagi tüdrukutega ei kakleks. Aga tema ajas mind taga. Kui ta su kätte sai, siis ta istus sulle otsa. Ma mäletan, kuidas ta mu peal istus ja irvitas. Janis naeris, nagu oleks saavutanud suure võidu.“

Janis võis olla Rogerisse salaja armunud ja vahest seetõttu üritaski teda kolkida. Kuid ta võis olla ka veidi armukade, kuna Roger oli saanud heaks sõbraks tema isaga. „Ma meeldisin Sethile väga,“ meenutas Roger. „Ta kohtles mind nagu poega. Ta ajas minuga juttu, veetis minuga aega, tegi mulle mänguasju, näiteks kadasid.“ Seth julgustas ka tütre rüblikukalduvusi takka, selmet käskida tal toas olla ja nukkudega mängida. Ta ehitas Rogerile ja Janisele kõndimiskargud ja suure kiigelaua.

Tema kõige ohtlikumaks ehitiseks oli hiiglaslik rippkarussell, midagi köiekiige taolist, kus võrud olid kinnitatud köite külge, mis olid omakorda kinnitatud posti tipu külge. Lapsed haarasid võrudest kinni ja jooksid ringiratast, kuni kogusid piisavalt kiirust lendamiseks, kui jalad tõusid maast lahti. Janis koges vahest just seal esimest korda muutunud teadvusseisundit, kui rõnga küljes rippudes läbi õhu lendas. Pryor, kes arematele lastele sageli hoogu lükkas, meenutas hiljem: „Panime lastele nii kiire hoo sisse, et nad tõusid peaaegu sama kõrgele kui posti tipp ja karjusid, et lõpetaksime, ja me teadsime, et nad ei suuda enam kinni hoida, ja nad kukkusidki maha. Tegime selliseid asju, et nad haiget saaksid – mitte õelusest, vaid pigem oli see nagu võistlus, et näha, kui kõva sa oled. Aga ma tean, et mitmed murdsid sel hiiglaslikul rippkarussellil käeluu.“ Janis oli piisavalt tugev ega saanud kunagi haiget, kuid Seth võttis selle kaadervärgi siiski varsti koost lahti. Ka Janis murdis viimaks käe, kuid seda puu otsast alla kukkudes.

Sethi lähimaks sõbraks oli Don Bowen, samuti introvert, kes töötas Gulf Oili heaks ja kelle tütar Kristin – „tõeliselt ilus ja vaikne tüdruk, ülinaiselik“, kui Pryorit uskuda – oli Janisest ligi aasta vanem, kuigi käis samas klassis. Don oli „ainus teine intellektuaal kogu linnas“, leidis Janis. Don ja Seth „otsisid muudkui üksteise seltsi ja näisid väga nautivat fakti, et on leidnud kellegi endasuguse“. Bowenid ja Joplinid käisid vähemalt korra kuus üksteise juures õhtustamas, kuigi elasid linna eri otsas, mängisid bridži ja mis kõige tähtsam, said vabalt kõnelda teemadel, millest Port Arthuri suguses kultuuritus paigas polnud kellegi teisega rääkida. „Kui me Joplinite majja saabusime,“ meenutas Kristin Bowen, „siis meeldis Sethile ja Donile klassikalist muusikat kuulata ning raamatute ja vahel ka poliitika üle arutleda. Kui bridžilaud välja võeti, siis saadeti meid mängima. Sageli oli seal mõni uus mänguasi: pogokepid või kõndimiskargud. Läksime tagaõue ja ronisime puude otsas. Janis üritas paljusid poiste tempe korrata. Panin tähele, et ka väikese lapsena meeldis talle öelda, mida me tegema peaksime.“

Janis muutus üha põikpäisemaks ja pani vanemaid proovile juba enne teismeliseikka jõudmist. Kui nad üritasid teda kontrollida, reageeris ta tagajärgedele mõtlemata. Kaheksa-aastaselt oli tal endiselt kombeks pöialt imeda ning et teda sellest harjumusest võõrutada, keelas Seth tal raadiot kuulata, kuni pöial enam suhu ei lähe. Kuid selle peale läks Janis päris pööraseks – röökis ja tagus jalgadega, kuni hakkas kõvasti hingeldama. Kuid ka sellele järgnev negatiivne tähelepanu ei vähendanud tema jonnakust. Janise jaoks oli tähelepanu kvantiteet kvaliteedist olulisem.

Kuna tollal polnud õhukonditsioneere ja aknaid hoiti lahti, siis oli kuulda, mis naabermajas toimub. Pryor meenutas, et temagi kuulis Janise lahinguid vanematega: „Võis kuulda, kuidas nad tülitsesid ja üksteise peale karjusid. „Mine oma tuppa ja tee see ära“ ja „Ei! Ma ei lähe! Eks sundige!“ Tema ei tahtnud olla kuulekas laps. Ta hakkas vastu … [Seth või Dorothy] hüüdis, et ta tuppa tuleks, kui kell oli juba kaheksa või üheksa õhtul. Janis ütles lihtsalt: „Ma ei tule sisse. Ma mängin edasi, kuni kõik teised koju lähevad.““

Üks selline vägikaikavedu jäi Seth Joplinit paljudeks aastateks kummitama. Nad olid Janisega tagaõues doominot mänginud, aga pimeduse saabudes hakkasid sääsed neid kiusama. Kui nad maja poole jooksid, pillas Janis kogemata doominokarbi maha ja klotsid lendasid laiali. Ta meenutas: „Ma ütlesin, et enne sa ei tule tuppa, kui oled need kõik üles korjanud,“ kuid Janis keeldus. „Vahest oli see minu poolt rumal käik, aga ma jäin endale kindlaks. Nii me siis jäime välja ja lõime sääskedega lahingut edasi ja ta nuttis oma pool tundi enne, kuni selle viimaks kokku korjas. Ma arvan, et see intsident võis tema edasist elu mõjutada … sest teda sunniti klotse kokku korjama. [Kui] teda sunniti tegema midagi, mis talle ei meeldinud, siis võis ta käituda kummaliselt, suisa ebanormaalselt.“

Keskkoolis muutis see iseloomujoon Janise klassikaaslaste seas persona non grata’ks. Aga väikese tüdrukuna oli sellest pigem abi isa tähelepanu võitmisel. Juhtus harva, et Janist ignoreeriti. See oleks olnud tema jaoks kõige hullem karistus.

Kuid koos üha trotslikumaks muutuva iseloomuga arendas Janis välja ka viisi enda rahustamiseks. Kolmandas klassis hakkas ta maalima ja joonistama ning tundus selles olevat väga andekas. Paberi või lõuendi peale pildi loomine näis teda rahustavat. Ka õpetajad ja vanemad tunnustasid peagi tema annet. Seepeale joonistas ta aina rohkem ja pühendus kunstile üha tõsisemalt. „Janisele meeldis hobuseid joonistada,“ meenutas Pryor. „Ta mainis mulle rohkem kui korra, et hobuseid on tõesti raske joonistada … Juba algkoolilapsena teadis ta, et tahab kunstnikuks saada. Magamistoa seinad olid tema kunstitöid täis kleebitud.“

„Tema mälu oli fantastiline,“ väitis Dorothy. „Kui sa talle midagi korra ette näitasid, siis suutis ta seda järele teha. Leidsin talle kohe õpetaja, kes suunas ta maalimise juurde. Vesivärvid Janist ei huvitanud, ta tahtis õlivärvidega teha.“ Toetavate vanematena, kes lootsid vahest tütart ka kuulekamaks muuta, ostsid Seth ja Dorothy talle molberti, värvid ja pintslid. Hilisema elu vältel Janis vähendas või isegi eitas seda, kuidas vanemad teda poputasid – et nad hindasid ja toetasid tema varajases eas avaldunud andeid. Tema müüt pidevalt valestimõistetud lapsest oli ajakirjanike seas menukas, kuid ei vastanud tõele.

Ka Kristin Bowen käis koos Janisega laupäevahommikustes kunstitundides sama õpetaja kodus. Peagi hakkasid tüdrukud kunstis võistlema. „See polnud mingi vihane konkurents, aga natuke siiski,“ mõtiskles Bowen. „Me ei üritanud teha samu asju, aga liikusime samal rajal. Vanemad üritasid meie oskusi arendada.“ Eriti just Dorothy innustas Janist kõvasti töötama, et ta paistaks erilisena teiste seast välja.

Kui Janis oli kümnene ja hakkas viiendat klassi lõpetama, sünnitas Dorothy 25. mail 1953 Michael Ross Joplini; nädal varem oli Seth saanud 43-aastaseks. Roger Pryor mäletab, et Seth oli üliõnnelik. „Mike’i sünd oli nagu [Sethi] parim päev aktsiaturul. Talle meeldis väga, et viimaks sündis poeg.“

Dorothy raseduse ajal oli Janis koolis halvemini käituma hakanud. Aastaid varem oli lasteaiakasvataja märkinud, et Janis keeldub vaikselt puhketundi pidamast. Nüüd pani viienda klassi õpetaja tähele puudjääke sellistes valdkondades, nagu „juhendite kuulamine ja järgimine, aja hästi ärakasutamine ja aus mäng spordiväljakul“. Kuid ka see õpetaja kinnitas, et Janis on kunstis väga andekas. Kuna õpetaja, vanemad ja sõbrad, nagu Pryor ja sõbralik rivaal Kristin Bowen, näisid ta kunstioskust imetlevat, pühendas Janis üha rohkem aega joonistamisele ja maalimisele – sageli koduste tööde ja muude koolikohustuste arvelt; isegi hinnetelehele märgitud puudulikud ei muutnud ta suhtumist. Tema käitumise kritiseerimine võis indu vaid suurendada.

Laupäeviti, kui Dorothy beebiga koju jäi, viis Seth Janise ja nelja-aastase Laura Gatesi raamatukokku. Ajaloost ja filosoofiast huvituv Seth valis varaandekale Janisele sobivaid raamatuid, nagu illustreeritud kunstiajalood ja L. Frank Baumi „Ozi võluri“ seeria. Janist inspireerisid mõlemad – mõne lühikese aasta pärast muutus ka tema elu veidi Baumi kangelanna Dorothy sarnaseks, kui ta paisati tuttavast mustvalgest maailmast omamoodi psühhedeelsesse Ozi, kus leidus veidraid teekaaslasi.