Читать книгу Janis. Tema elu ja muusika - Holly George-Warren - Страница 6

Kui Janis läks 1954. aasta sügisel seitsmendasse klassi, vahetas ta ühtlasi kooli ja hakkas käima Woodrow Wilsoni põhikoolis⁴, mis oli muljet avaldav tellistest ehitis Gatesi raamatukogu lähedal. Lahkumine algkoolist, kuhu ta sai kodust jalutada, kujunes üsna traumaatiliseks. Poisilik üheteistaastane Janis sõitis alguses koolibussiga, kuid teised lapsed kiusasid seal teda. Kuigi tollane narrimine polnud kuigi hull võrreldes sellega, mida Janisel keskkoolis kogeda tuli, nuttis ta selle pärast kodus. Dorothy organiseeris koos naabritega kähku laste autoga koolisõidutamise, et bussiprobleemi lahendada.

Janise kohanemist uues koolis kergendas mõnevõrra muusika ja kunst. Lõppude lõpuks oli ta ju Dorothy Easti tütar, kes oli kunagi olnud kohalikult tuntud koolitüdrukust laulja. Ka Janis kõndis esmalt mõnes mõttes ema sissetallatud rajal. Ta laulis Esimese Kristliku Kiriku kooris ja arendas välja kristallpuhta sopranihääle. Ta liitus kohe ka Woodrow Wilsoni kooli tüdrukute koorirühmaga, kuhu kuulus umbes 90 liiget, ja käis seal kolm aastat. Ta hakkas leidma uusi sõpru, sealhulgas tüdruk nimega Karleen Bennett, häbelik brünett, kes kandis daamilike raamidega prille ja mängis kooliansamblis saksofoni. Kuna mõlemad olid ühtmoodi küünikud, jõudsid Janis ja Karleen kähku samale lainele: mõlemad vihkasid kehalise kasvatuse tundi ja eriti veel seda, et pidid riideid vahetama arenenuma kehaga tüdrukute ees. Karleeni isal oli toruluksepaäri ja ta oli juuditariga abielludes judaismi pöördunud, mis oli Port Arthuris lausa ennekuulmatu asi. Janise jaoks võisid Karleeni vanemad mõnes mõttes meenutada tema isa – valged varesed konformistlike kristlaste maailmas.

Samal ajal julgustas Dorothy tütart riietuma klassikaaslaste moodi ja õmbles talle kooliriideid, sealhulgas puhvseelikuid, mida kanti krinoliinist alusseelikute peal, nagu tol ajal moes oli. Sarnaselt emale oli ka Janis elav suhtleja ja tahtis inimestele meeldida. Õhtusöögilauas said Janise jutukus ja sarm tasutud Sethi tähelepanuga ja isa julgustas teda oma arvamust avaldama. Kuid säärane seltskondlikkus ei läinud õpetajatele alati peale. Nad noomisid teda tunni ajal kõnelemise, sageli oma istekohalt lahkumise ja tegemata koduste tööde pärast. Ta keskmine hinne oli siiski B ja kunstioskused tõid kiituskirju.

Janis tähistas 1955. aastal kaheteistkümnendat sünnipäeva õhtusöögipeoga mõnele koolisõbrale, kelle hulgas oli ka Kristin Bowen, kes käis nüüd koos temaga igal nädalal Arthur Murray tantsutunnis. Kuid fokstroti või lindy-hop’i õppimise asemel tahtis Janis tantsida muusika taktis, mida ta raadiost kuulis: rokk – nimetuse populariseerijaks oli DJ Alan Freed.

Tol aastal sai rokk tuntuks üle kogu riigi, kui Bill Haley & His Cometsi lugu „Rock Around the Clock“ jõudis kolmeks nädalaks raadiosaate „Hit Parade” pingerea tippu. Märtsis tuli linale film „Blackboard Jungle“ – draama noortest pättidest – ja selle tunnuslooks oli Haley pala, mis muutis tema plaadi populaarseks kogu riigis, mõned hoogusattunud teismelised koguni laamendasid kinosaalides ja lõhkusid istmeid. Janise lemmikute hulka kuulusid ka Little Richardi „Tutti-Frutti“ ja Fats Domino „Ain’t That a Shame“ – New Orleansis salvestatud singlid, mida mängiti ka Beaumonti rütmibluusi raadiokanalil. Elvis Presley, kes oli karjääri alustanud üsna lähedal Shreveportis KWKH raadiojaama saates „Louisiana Hayride“, käis sageli lõunaosariikides kontserttuuril ning esines ka Woodrow Wilsoni põhikooli aulas 25. novembril 1955. Kaheteistaastasel Janisel ei lubatud küll sellele kontserdile minna, kuid esinemist saatnud kära ei jäänud tal kindlasti märkamata. Ta hakkas singleid ostma ja otsis raadiost uusi kanaleid, mis mängisid seda otsekui temale loodud muusikat.

Seth Joplin põlgas rokki kui moeröögatust (nagu paljud tema põlvkonna esindajad) ega tahtnud oma plaadimängijat Janisega jagada, kuid andis viimaks järele ja lubas vanimal lapsel vahetevahel toda lärmakat muusikat mängida. Viimaks sai Janis kingiks kaasaskantava plaadimängija, mille ta sai paigutada oma magamistuppa.

Janise laupäevasele külaskäigule raamatukokku koos isa ja nüüd ka Karleen Bennettiga järgnes sageli postkontorist läbiminek, kus Seth näitas tüdrukutele tagaotsitavate kurjategijate pilte. Janis ja Karleen võrdlesid, milline lindprii neile kõige kenam tundub. Raamatukogus hoidis Seth Janise valikutel endiselt silma peal, aga Karleen võis valida, mida ise tahtis – mida nilbem, seda parem. Kodus lehitses ta need raamatud läbi ja märkis ära kõige mahlasemad kohad ja vandesõnad, et neid pärast Janisele näidata. Tüdrukutele muutus ropendamine lausa kinnisideeks ja nad õppisid ära isegi viipekeele, et saaks vanduda nii, et keegi ei saa aru. 1956. aastal jäi neile silma Grace Metaliouse kireromaan „Peyton Place“, mille tagakaanel kuulutati, et see on „suur menuteos USA väikelinnades toimuvast, mida on maha tehtud ja keelustatud“; autori kohta öeldi, et too on „noor koduperenaine sinistes teksastes, kes kirjutas Ameerika kõige skandaalsema romaani“.

Sel aastal nägi Janis ka mitut mõjukat filmi uuenduslikel teemadel, nagu narkosõltuvus, mässajatest teismelised ja abielueelne seks: „The Man with the Golden Arm“ (Frank Sinatra kandideeris narkomaani kehastamise eest Oscarile), „Rebel Without a Cause“ („Põhjuseta mässaja“, James Deani läbimurre) ja Josh Logani „Picnic“ (William Holden karismaatilise hulguse rollis). Need ei vastanud kindlasti Dorothy arusaamale lastele kohasest meelelahutusest, aga kuna ta oli ametis nooremate laste kantseldamisega, polnud tal aega Janise tegevust piirata. Ka tema abikaasa pööras üha rohkem tähelepanu kolmeaastasele pojale. Alguses oli Seth iga päev pärast töölt koju tulekut Janisega juttu ajanud, kuid umbes viis aastat tagasi oli ta sellest loobuma hakanud, kui Dorothy pahandas, et ta kõneles nende kergesti mõjutatavale noorele tütrele sellest, kuidas ta kolledžis koduõlut pruulis. Täiusliku ajastusega ilmusid nüüd Janise silmapiiri laiendama rokk, armuromaanid ja „kaheldava moraaliga“ filmid – mõnes mõttes lubatud üleastumised, mida Janis nautis.

Sel suvel astus Janis esimese sammu täiemõõduliseks mässajaks saamise teel, kui läks vabatahtlikuks kohalikku noorteteatrisse. Teismeliseikka jõudnuna jäi tal üle vaid pealt vaadata, kuidas Karleen ja Kristin poistega käima hakkasid, samas kui vähemate kurvidega ja kaugeltki mitte luigekaelaga Janis võis vaid unistada armuavaldustest, mis sõbrannadele osaks langesid. Port Arthuri Väiketeatris oli üks südamemurdja nimega Jim Langdon, tumedate laineliste juustega andekas tromboonimängija. Toda teatrit, mille oli rajanud Jimi sõbra Grant Lyonsi põhja poolt sinna kolinud ema, valitseski Langdon koos oma kambaga, mille liikmed olid kõik Janisest ligi kaks aastat vanemad ja temast klassi jagu eespool. Langdoni tähelepanuavalduste osaliseks said nii Karleen, Kristin kui ka mitu teist tüdrukut, kuid just Janisega sõlmis ta platoonilise, kuid lähedase sõpruse, mille sisuks olid peamiselt vestlused ja muusika.

Väiketeatris võttis Janis, keda peeti andekaks kunstnikuks, enda kanda dekoratsioonide maalimise. Oma rõõmuks pakuti talle tillukest osa näidendis „Pühapäev maksab viis peesot“, mille jaoks tuli tal kanda üht õlga paljaks jätvat talunikupluusi, ning selle ja grimmi tõttu nägi ta laval välja vanem kui tegelikult. Kuigi ta oli Langdoni, Lyonsi ja nende sõpradega alles vähe aega koos veetnud, imetles ta nende vaimukust, intellekti ja julgust. Jim, Grant ja nende kaaslased olid maikuus põhikooli lõpetanud ning nüüd ronisid nad Port Arthuri veetorni tippu ja maalisid selle küljele kooli tunnuslühendi „Hi 9“ – Janis kadestas seda vägitükki.

Septembris, just pärast üheksanda klassiga alustamist, sai Janis esimest korda oma silmaga kaeda rokki, mida ta oli seni vaid plaatidelt ja raadiost nautinud. Joplinid ostsid televiisori, mis oli nende naabruskonnas veel harulduseks ja staatussümboliks. Pühapäeval, üheksandal kuupäeval asus Janis koos vanematega CBS-i kanalilt jälgima Elvis Presley laialt reklaamitud debüüti Ed Sullivani saates. Too ajalukku läinud sensuaalne etteaste naelutas Janise ekraani ette: kirglik „Don’t be Cruel“, romantiline ballaad „Love Me Tender“, Little Richardi „Ready Teddy“ ja Janise lemmikuks saanud „Hound Dog“. Too lugu meeldis talle nõnda, et tal õnnestus kuidagimoodi kätte saada selle originaalversioon: 1953. aasta rütmibluusi hitt Willie Mae „Big Mama“ Thorntonilt, mille avaldas Houstonis asuv plaadifirma Peacock. Mõistatuseks jääb, kuidas kolmeteistaastane valge tüdruk suutis selle rütmibluusi singli Port Arthuris (kus kehtis endiselt rassiline segregatsioon) üles leida, kuid ta sai sellega hakkama. Presley versiooni sõnad viitavad tõelisele koerale, kes „ei püüdnud kunagi jänest kinni“. Originaalis sõimab Big Mama üht gigolot. Janis viis plaadi Bennettite juurde, et Karleen ja ta noorem vend Herman seda kuuleksid; ta rääkis neile, et eelistab seda Elvise versioonile. Veidi rohkem kui kümne aasta pärast saab Janis üleöö kuulsaks Big Mama Thorntoni „Ball and Chain“ kaveriga.