Читать книгу Janis. Tema elu ja muusika - Holly George-Warren - Страница 3

Ära kirjuta sellest, mida sa teed; kirjuta sellest, mida sa mõtled. SETH JOPLIN

Janis Joplin pärineb seiklejate suguvõsast: 17. ja 18. sajandi palverändurid, rajaleidjad, jutlustajad, iseseisvus- ja kodusõja sõdurid, asunikud, kauboid, karjakasvatajad ja põllumehed. Nii tema isa kui ka ema suguvõsa mööda saab tagasi minna varaseimate Ameerikasse saabujateni, kes olid pärit Inglismaalt, Šotimaalt ja Rootsist ning maabusid Uus-Inglismaal ja Virginias. Selle suguvõsa harudest leiab inimesi, kes elasid üle laevahuku, indiaanlaste kätte vangi langemist prantslaste ja indiaanlaste sõjas ning vankriretki läbi terve mandri.

„Mina olen rajaleidjate soost,“ uhkustas Janis sõprade ees, kes muretsesid ta joomise ja narkosõltuvuse üle. Vahest pidas ta silmas vanavanaema, keda Janise õde Laura kirjeldas hiljem memuaarides „Love, Janis“: kõva asunikunaine, tugev nii kehalt kui ka vaimult, kelle sisemine veendumus ja usk abikaasasse viis ta piirialadele elama. Kui Janis sügavale sisimasse vaatas, võis temagi leida, et ta ambitsioonid ja rahutu vaim võisid pärineda esivanematelt.

Ta vanemad tutvusid pimekohtingul. Suure depressiooni ajal 1932. aasta detsembris läks üheksateistaastane tudengineiu Dorothy East kohtama tehnikakõrgkoolist välja kukkunud 22-aastase Seth Jopliniga – see toimus nende kodulinnas Amarillos Texase osariigis. Sarnaselt seiklejatest esivanematele jõudsid ka Dorothy ja Seth viimaks välja tundmatule territooriumile: Ameerika keskklassi, kus nad lootsid elatist teenida pea, mitte kätega, ning istutada ühiskonnas edasijõudmise soov oma lastesse, kuigi nende puhul väljendus see üsna eriskummalisel moel.

Dorothy East, vanim neljalapselises perekonnas, kasvas üles vanemate probleemse abielu traumade keskel: too kurb ühendus sõlmiti tillukeses Clay Centeri asulas Nebraska tasandikel. Cecil ja Laura Hanson East rajasid talu äsja loodud Oklahoma osariigis ja 13. veebruaril 1913 sündis neile seal tütar Dorothy Bonita. Ent Laura igatses oma suurt põllumeeste suguvõsa, mis oli jäänud Nebraskasse, ning tema nõudmisel naasti Clay Centerisse, kus Cecil rajas 1920. aastal seafarmi. Haigus hävitas loomad, Eastid läksid pankrotti ja kolisid Hansonite juurde, kus Laura leidis taas sideme fundamentalistliku kristlusega. Cecil rabas üksinda tööd teha Lääne-Texase kiirelt kasvavas Amarillo linnas, kus temast sai kinnisvaraagent, kõva joodik ja naistemees. Kuigi Eastide perekond hakkas Amarillos taas koos elama, kui Dorothy käis keskkooli lõpuklassis, oli selge, et abielu on purunenud.

Ka mitukümmend aastat hiljem vaevasid Dorothyt mälestused vanemate kohutavast sõimust ja ägedatest tülidest, mille järel üritas raevunud ema vahel Nebraskasse tagasi hääletada – jättes maha nii Dorothy kui ka pere nooremad lapsed Geraldi, Barbara ja Mildredi. Dorothy jäi laste eest hoolitsema ning Cecil sõitis naisele järele ja tõi ta koju tagasi. Amarillos levisid jutud nende abieluraskustest ja Cecili ringitõmbamisest, mis oli Dorothyle suureks häbiks, ja seega lubas ta endale – tema abielu peab olema õnnelik, et väikelinna keelepeksjatel poleks millestki rääkida.

Muusika sai talle üheks varjupaigaks. Dorothy hakkas lapsena laulma kirikukooris ja kõik väitsid, et tal oli kaunis hääl. Amarillos liitus ta ka kooli luuleklubiga ja osales muusikalides. Amarillo Globe-News tõstis esile tema osatäitmist operetis „Once in a Blue Moon“: „Dorothy East Kuuleedina oli väärt kiitust, mida talle tema esinemise ajal ja järel igast kandist osaks langes. Tema enesekindlus oli suurepärane ja silmatorkav.“ Dorothy laulis pulmades, Lionsi klubi üritustel ja kohalikel muusikasündmustel. „Minul oli alati peaosa,“ kõneles ta lastele hiljem. „Mu kopsud olid nii tugevad ja ma pidasin hästi viisi. Selles suures auditooriumis suutsin tabada kõrgeid noote ja madalaid noote, [mis jõudsid] viimase reani. Aga see ei mõjutanud minu enesekindlust üldse. Ma ei mõelnud, et olen parim kogu linnas, seda küll mitte.“ Ent ikkagi heietas ta unistust elukutseliseks lauljaks hakata. Isa julgustas Dorothy muusikahuvi, ema aga mitte, kuna lapsepõlves põetud haiguse tagajärjel kuulis ta väga kehvasti.

Ühe Lionsi klubi esinemise järel 1931. aastal märkis kohalik ajaleht, et „aplausi põhjal hinnates oli ta tõeline sensatsioon“, ja et Dorothyt „ülistati järgmise Marion Talleyna“ – too oli teismeline koloratuursopran, kes avastati Kansas Cityst Missouri osariigist ning kutsuti liituma New Yorgi Metropolitan Operaga. Viimaks „üks New Yorgi produktsioonimees“, meenutas Dorothy „kutsus mind kõrvale ja ütles: „Kui tahad New Yorki minna, siis pole mul mingi kunst sulle mõnes etenduses osa leida.““ Aga Laura East laitis selle plaani maha ja olevat Dorothy meenutuste kohaselt soovitanud „minna ärikooli, sest seal õpid kasulikke oskusi … sul tuleb elatist teenida“. Ka talendiotsija tunnistas, et meelelahutusäri on karm ja pole mõeldud temasugustele.

Mõte New Yorki minekust tundus Dorothyle hirmutav, sest ta ei tahtnud jätkata vanemate kaootilist eluviisi: see oleks ebakindel ja vahest koguni ebasünnis rändurielu. Dorothy ihkas rohkem korda. Kasutades lauljaannet traditsioonilisemal moel, sai ta muusikastipendiumi Texase kristlikku ülikooli, mida oli talle pastor soovitanud.

Esimese kursuse jõulupuhkust kodus veetes tutvus ta Sethiga. Tema isa oli Seeb Joplin, endine kauboi ja šerif, nüüd aga karjaoksjonite pidaja, kes oli üles kasvanud ühes Lääne-Texase rantšos vanimana üheteistkümne lapse seas. Seebi vanaisa Benjamin Jopling oli aidanud ehitada USA ratsaväe esimest Fort Worthi, mis oli üks välipostidest, mis rajati pärast Mehhiko-Ameerika sõda. Sethi ema Florence Porter Joplin juhatas kostimaja Amarillo äärelinnas. Sarnaselt abikaasale oli ka Florence Texases sündinud ja oli kolmeteistlapselise pere noorim liige. Tema isa Robert Porter oli kunagi teeninud lõunaosariikide konföderatsiooni ostuagendina. Seebi ja Florence’i esimene laps oli tütar Margaret, seejärel sündis 19. mail 1910 Seth Ward Joplin. Margaret käis internaatkoolis, aga Seth elas üksi ühetoalises majakeses kostimaja taga, eemal sealsetest halva kuulsusega majulistest. Üksildase poisina elas ta lihtsat elu ja mattis end raamatutesse. Ta läks kaheks aastaks Texas A&M-i tehnikakolledžisse ja suundus sealt Alabama ülikooli mehaanikat õppima. Kuna tal oli raha vähe ja ka isa, kes oli koolitee juba kolmeteistkümneselt katki jätnud, ei kavatsenud teda toetada, jäi Sethil lõpetamisest paar ainepunkti puudu ning ta naasis Amarillosse. Dorothyga tutvudes elas ta koos vanematega kostimajas ja töötas bensiinijaamas.

Seth ja Dorothy olid muljet avaldav paar: pikk kena mees mõtlike ja sügaval asetsevate siniste silmadega, käe kõrval veetlev ja elurõõmus rohesilmne kolledžitüdruk. Nad olid ühtlasi vastandite paar: mees oli mõtisklev introvert, kes tahtis olla intellektuaal ja eelistas veeta vaikseid õhtupoolikuid kirjanduse ja filosoofia üle arutledes; naine oli väljas käia armastav lõbutseja, kellele meeldis klaverit mängida ning laulda ja öö otsa tantsida. Dorothy järgis ema kristlikke veendumusi, Seth oli kindel ateist. Headel aegadel võis öelda, et nad täiendavad üksteist, halbadel aegadel tundus, et see suhe on ebakõlade tõttu purunemisele määratud. Neid ühendas kirg muusika vastu ja iha jõuda parema eluni, nagu ka meeletu tahtejõud ja teatud stoiline suhtumine. Kõik need omadused peale stoilise suhtumise said ka tütrele pärandatud.

Kui Dorothy kolledžisse naasis, suhtlesid nad kirja teel edasi. Kirjasõna pakutavast intiimsusest julgust saanuna tegi Seth käigu, mis polnud tolle aja ja koha mehele kuigi tüüpiline – ta väljendas soovi tundma õppida tüdruksõbra sisemist mina. Dorothy meenutas veidi üllatunult: „Kord kirjutas ta mulle: „Ära kirjuta sellest, mida sa teed; kirjuta sellest, mida sa mõtled.“ Olin veidi kohkunud, kuna varem olin kirju vahetanud vaid vanematega, kes kahtlemata tahtsid teada, mida ma teen.“ Huvi mõtetes toimuva kohta ning anne end kirjasõnas ja kirjavahetuse kaudu väljendada tuleb esile ka nende vanimas lapses.

Dorothy otsustas pärast 1933. aasta suvevaheaega kooli pooleli jätta. Vahest endiselt esinejakarjäärist unistades osales ta Amarillo raadiojaama KGNC tegevuses, kuid vallandati sealt, kui ta kogemata otse-eetris vandus: „Ma ei saa sellele kuramuse asjale pihta.“ Kuid edu saatis teda Montgomery Wardi poes, kuhu ta läks tööle ajutise suveabilisena, kuid ülendati ärioskuste tõttu viimaks laenuosakonna juhiks. Hästi riietuv ja alati moeteadlik, kuigi ta rahalised võimalused olid piiratud, kavandas ja õmbles ta ise oma silmatorkavad kleidid ning valis stiilsed kübarad tumedate poolpikkade juuste juurde. Ta loovus väljendus õmblemises – ta oli selles andekas ja tegeles selle hobiga kogu elu.

Kuigi Seth ei hoolinud õhtuti väljas tantsimas käimisest, meeldis talle alkohol ja ta suitsetas vahel ka kanepit, mis oli Texases legaalne tegevus kuni aastani 1937. Keeluajastul õppis ta kodus õlut pruulima ja puskarit ajama ning pakkus neid jooke vahel ka Dorothy isale Cecilile, seda viimase täiskarsklasest naise Laura pahameeleks. Mis puutub Dorothy pahedesse, siis tema hakkas suitsetama, seda ajastul, kui sigarette reklaamiti naiste vabadustõrvikutena.

Amarillos oli töötuse määr 1935. aastal 25%, kuna Põhja-Texase loodenurga tasandikud olid osa Ameerika tolmukausist.² Kolledžisemu andis Sethile nõu, et Texas Company (hiljem nimetati ümber Texacoks) otsib Texase kagunurgas Port Arthuris uusi töölisi. Tolles Mehhiko lahe rannikul asuvas lähistroopilises linnas paiknes maailma suurim naftautmistehaste võrgustik, mis võttis enda alla ulatusliku maa-ala ja mille korstnad saatsid õhku paksu kemikaalitossu. See tööstusvaldkond õitses endiselt, nagu suurt majandussurutist polekski. Nii pakkis Seth oma vähesed asjad kokku ja sõitis maha ligi seitsesada miili Port Arthurisse, mille niiskust, sääski ja tehasetossu ta peagi vihkama hakkas. Kuid sõbral oli õigus: see linn kasvas ja sealne suurim tööandja Texas Company pakkus Sethi-taolisele mehele võimalust tubase tööga korralikku elatist teenida. Tõepoolest, tal läkski paremini kui tema vanematel. Sethi arukus ja insenerioskused avaldasid Texas Companyle muljet ning ta palgati ülevaatajaks osakonda, kus valmistati laevadele metalltsisterne, millega naftat üle kogu ilma laiali vedada. Miski ei viidanud sellele, et Seth oleks toda tööd nautinud või sellest rahuldust leidnud, kuid kindlasti hindas ta turvalist ülevaatajaametit, mida tema taustaga mees ei saanud enesestmõistetavaks pidada. Seda peeti ka piisavalt oluliseks tööks, et talle II maailmasõja ajal kohustuslikust sõjaväeteenistusest kolm korda ajapikendust anda, kuna ta juhtis ainsat asutust USA-s, kus laevadele naftatsisterne valmistati. Texacos töötas ta järgmised nelikümmend aastat.