Читать книгу Janis. Tema elu ja muusika - Holly George-Warren - Страница 4

„Port Arthur on 100% nafta,“ kirjeldas 1932. aastal avaldatud geoloogiaõpik üht kolmest linnast, mis moodustasid Kuldse Kolmnurga: tehislik kanal ühendas Port Arthurit Beaumontiga (mida ümbritsesid naftaväljad) ja Orange’iga (koduks terase- ja laevaehitusfirmale Consolidated Steel). Texases leiti esimest korda naftat 10. jaanuaril 1901 Spindletopis, mis asus Beaumontist neli miili lõunas ja Port Arthurist viisteist miili põhjas. Kuulus naftapuurauk „algas möirgega, kui maa puurtorni all värises, sülitades oma põuest välja muda, siis kivisid ja viimaks kuue tonni jagu neljatollise läbimõõduga torustikku, mis lendasid õhku nagu joogikõrred,“ kirjeldab Texase ajaloolane Lonn Taylor. „Siis kerkis õhku 150 jala kõrgune naftasammas ja sealt voolas välja 100 000 barrelit päevas üheksa päeva järjest, enne kui puurijatel õnnestus see kontrolli alla saada. Spindletopist sai alguse moodne bensiinitööstus. Texast – ja maailma – muutis see alatiseks.“

Port Arthurile pandi alus juba enne nafta avastamist. Viis aastat varem rajas ja nimetas selle kiiresti rikastunud raudteemagnaat ja visionäär Arthur Stilwell, kes ehitas linna oma äsja rajatud raudtee kõrvale, mille alguspunkt oli Kansas Citys. Houstonist üheksakümmend miili idas ja Louisiana piirist kahekümne miili kaugusel asuv Port Arthur paiknes Sabine’i järve kaldal. Ekstsentriline Stilwell kirjutas hiljem, et vihjed linnale sobiva asukoha valimiseks pärinesid müstilistelt härjapõlvlastelt või koduvaimudelt, kes talle magades kõrva sosistasid. Stilwell rahastas 1898. aastal vaevanõudvat ehitusprojekti, millega rajati Port Arthurit Mehhiko lahega ühendav üheteistkilomeetrine kanal, mille eeskujuks oli Suessi kanal Egiptuses. Ta ehitas viljaelevaatori ja sadama, kust Briti laevad viisid Euroopasse kaupa, mis oli rongiga Kesk-Läänest kohale toodud.

Järgmisel aastal läks Stilwelli Kansas City, Pittsburgh & Gulf Railroad Company pankrotti ning Port Arthuri edasiarendamise vastutus langes nüüd John W. Gatesile, leidlikule kuldaja³ ettevõtjale, kes kuulus algselt Stilwelli investorite sekka, kuid sõi ta viimaks nende ühistest ettevõtmistest välja. Gates oli esmalt okastraaditööstur, kelle tehased ostis hiljem ära U. S. Steel, ning tema hüüdnimeks sai Miljonipanustaja, mis viitas hasartmänguharrastusele. Kuid tema võidupanuste sekka kuulus mitme naftapuuraugu rahastamine Spindletopi kandis, Texas Company rajamine ning Port Arthuri kanalit ja sadamat omava ettevõtte ostmine. Ta ehitas suure utmistehase ja mitu avalikku huvi teenivat hoonet, nagu St. Mary haigla ja Port Arthuri kolledž. Gates jäi linna peamiseks heategijaks kuni surmani 1911. aastal.

Kui Seth ligi veerand sajandit hiljem sinna saabus, kubises Port Arthur juba utmistehastest, keemiavabrikutest ja dokkidest ning kanali ja sadama kaudu käis vilgas bensiinivedu. Elanikkond oli kasvanud viiekümne ühe tuhandeni ja naftatöölisi oli tulnud kõikjalt üle osariigi, nagu ka Louisianast, kust saabunute hulka kuulusid prantsuse keelt kõnelevad kreoolid ehk cajun’id, oli ka afroameeriklasi ja latiinosid. Ida-Texase naftaväljad olid aastatel 1930–1935 „pannud aluse osariigi suurtele perekonnavarandustele“, teatab Bryan Burrough oma Texase naftatööstuse ajalugu käsitlevas teoses „The Big Rich“. Tollal, kui Seth sellega liitus, oli Texas Company („kõige julgem ja agressiivsem kõigi firmade hulgas“) juba „oma tegutsemissuunda muutnud, rõhudes pigem utmisele ja turustamisele, mitte uute maardlate otsimisele“.

Kui Seth oli lepingu sõlminud, kutsus ta peagi ka Dorothy Port Arthurisse ja too leidis endale töökoha Sears-Roebucki kaubamaja laenuosakonnas. Noorpaari eesmärk püsiv kodu leida, pere luua ja keskklassi sekka tõusta näis käeulatuses olevat. Kahekümne kuue aastane Seth ja kahekümne kolme aastane Dorothy abiellusid 20. oktoobril 1936, ent ükski sugulane ei hakanud tseremoonia tarvis itta reisima. Õhtuti väljas käies pidutsesid vastabiellunud 90. maanteed ääristavates kõrtsides teisel pool Sabine’i jõge Vintonis Louisiana osariigis. Aastaid hiljem meenutas Dorothy, et temagi tantsis laudadel samades klubides, kus ta teismeline tütar hiljem laamendas.

Joplinid veetsid esimesed seitse abieluaastat tuleviku tarvis hoolsalt raha kõrvale pannes. Dorothy meenutab, et ühel juunipäeval kuus kuud pärast seda, kui jaapanlaste üllatusrünnak Pearl Harborile oli Ameerika II maailmasõtta tõmmanud, tuli Seth töölt koju ja ütles naisele: „Teeme midagi järeltulevate põlvede heaks.“ Kolmkümmend seitse nädalat hiljem sündis Janis Lyn Joplin – kell pool kümme hommikul 19. jaanuaril 1943 St. Mary haiglas. Ta tuli ilmale kakskümmend üks päeva enne eeldatud kuupäeva, oli 45 sentimeetrit pikk ja kaalus vaid kaks ja pool kilo, kuid oli terve laps. Tema 32-aastane isa Seth, kes sünnituse juures ei viibinud, kirjutas oma 29-aastasele naisele asjalikult ärilise kõlaga memo: „Soovin edastada oma õnnesoovid teie üheksakuise tootmiskvoodi eduka saavutamise puhul 19. jaanuaril 1943. Saan aru, et selle aja sees tegite läbi seninähtamatu paisumisperioodi – sellest hoolimata jõudsite eesmärgini tänu suurepärasele pingutusele 19. jaanuari varatundidel, kolm nädalat enne tähtaega.“

Värsked vanemad hindasid last kõrgelt ja kõik olulisemad teetähised tema elus said Sethi kaamera abil lindile talletatud. Janis sai nende maailma keskpunktiks – millest ta jäi alatiseks puudust tundma – järgmiseks kuueks aastaks, kuni sündis teine laps. Seth, kuigi loomu poolest sünge ellusuhtumisega häbelik mees, kohtles oma esmasündinut nagu poega, keda ta saada lootis. Dorothy, kes soovis tütrele täiuslikku ja auväärset elu, mis tal endal lapsena puudu oli, pühendas end täiskohaga emaks olemisele. Ta plaanis lapsele luua kõik võimalused eduks. Janis polnud raske iseloomuga beebi ja see andis värsketele vanematele usku, et nad saavutavad edu.

„Ta polnud tujukas, pahur ega tülikas,“ meenutas Dorothy. Janis hakkas kuuekuuselt roomama ja vähem kui aastasena seisis ta juba püsti. Ta sinised silmad lõid särama, kui isa töölt koju tuli; kui ta juba kõndis, sai talle tavaks isa eesukse juures vastu võtta. Õhtusöögi järel istus Seth tugitooli lugema või kuulas Bachi ja Beethovenit ning muusika ilu tõi talle vahel lausa pisara silma. Ta erines märgatavalt enamikust Port Arthuri isadest.

Janis pidas oma isa salaintellektuaaliks, nagu ta hiljem ütles. Isa oli tema arust „raamatulugeja, kõneleja, mõtleja. Ta oli mulle väga tähtis, sest tema õpetas mind mõtlema. Tema tõttu olen ma selline, nagu ma olen“. Janise sõltumatu loomus pärines kindlasti Sethilt, aga sama palju oli Janis ka ema tütar, isegi kui ta seda harva tunnistas, ta oli saanud temalt kaasa suure huvi moe vastu, kontrollivajaduse ja mõistagi tugeva lauluhääle, mis pakkus pääseteed stabiilsest ja piiravast elust. Dorothy polnud sellele teele astunud, ent Janis tegi seda.

Umbes neli aastat varem, 1939. aastal, olid Joplinid astunud suure sammu oma sihiks oleva keskklassi elu poole. Nad lahkusid üürimajast 6. tänaval ja kolisid suuremasse, kahe magamistoaga telliskivimajja aadressil Procter 4048 (Port Arthuri peatänaval), kus leidus piisavalt ruumi Dorothy emale ja nooremale õele Mildredile, kes tulid nende juurde elama. Eastid olid viimaks lahutanud ja Cecil kolis Kansas Citysse ega suhelnud enam lastega. „Kui minule oleks antud valida, kumma vanemaga edasi suhelda, oleksin ma tema kasuks otsustanud,“ ütles Dorothy hiljem oma vabade elukommetega isa kohta. „Aga … ta kaugenes meist nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes.“ Laura ja Mildred East elasid Joplinite juures seitse aastat, kuni Janis oli kolmene ja sõda sai läbi.

Dorothy, kes oli ema usule kindlaks jäänud, liitus evangeelse Esimese Kristliku Kirikuga, mis oli nende Nebraska usulahu üks haru. Dorothy ütles Sethi kohta, et „tema polnud üles kasvanud usklikus peres. See mees ei kuulunud kogu elu jooksul kuhugi“. Joplinite noorim laps Michael meenutab „mammat papalt küsivat, kas too tahab kirikusse minna. Isa ütles alati ei. Kord küsisin talt, et miks mitte, ja tema vastusest selgus, et ta ei usu Jumalasse. Ta uskus spirituaalsusesse, kuid mitte organiseeritud [religiooni]. Talle ei meeldinud jutlused“. Seth jäi pühapäeviti koju, kui Dorothy ja Janis – ning pärast teisedki lapsed Laura ja Michael – jumalateenistusele läksid. Seth, kes pigem eelistas vaikida oma kirest klassikalise muusika ja kirjanduse vastu, tegi ka oma ateismist Joplinite koduseintest väljaspool üsna harva juttu. Avalikult ateist olla oleks toonud sügavalt usklikus Port Arthuri kogukonnas kaasa hukkamõistu, vahest isegi häbisselangemist. Vaid lähedased inimesed teadsid Sethi veendumustest, leppisid nendega ja tundsid nende üle vahest isegi uhkust. Sellesse kitsasse ringi kuulus ka ta vanim laps Janis.

Sellest hoolimata ristiti Janis Dorothy pealekäimisel kümneaastaseks saades Procteri tänava Esimeses Kristlikus Kirikus vettekastmise läbi; kuni põhikooli lõpuni käis ta seal jumalateenistustel. (Kolmkümmend aastat hiljem avastati kiriku ühest kapist Janise käega täidetud värviraamatu pilt Jeesusest Ketsemani aias.) Sarnaselt emale sai ka Janis esimese avaliku esinemise kogemuse kirikukooris ja Dorothy oli tema õpetajaks pühapäevakoolis. Vanemate lahknevad vaated usule ja samas üksteise uskumuste austamine muutusid Janise jaoks normaalseks asjaks.

Lapsena ilmutas Janis oma isa vaibumatut uudishimu. „Ta uuris kogu aeg kõige kohta,“ meenutas Dorothy, ja „kui ta midagi küsis, siis ma vastasin ausalt, isegi kui see mind veidi häbenema pani. Ilmselt oli ta hüperaktiivne, kuigi tollal ma seda ei teadnud. Mina uskusin lihtsalt, et kõik huvitab teda väga. Ma ei osanud arvata, et seda võiks püüda kuidagi kontrollida.“ Fotol külaskäigust Sethi pere juurde Amarillos, kus ohjeldamatul Janisel lubati vabalt ringi joosta, pani Dorothy tagaküljele kirja, et Janis oli vanematele kurtnud: „Nüüd me läheme koju, aga seal pean ma jälle olema hea laps.“ Port Arthuris oli väline mulje oluline: üha enam oma ühiskondliku staatust arvestav Dorothy tahtis peent ja korralikku keskklassi tütart. Ta riietas Janist kodus õmmeldud mängukostüümidesse ja pitsilistesse kleitidesse, mõnikord koos kinnaste ja kübaraga, ning palju hiljem õpetas ta tütart niidi ja nõelaga oskuslikult ringi käima.

Janis jagas oma vanemate armastust muusika vastu. Dorothy ostis kasutatud pianiino ning hakkas nelja-aastast Janist mängima ja laulma õpetama. Seth oli naise muusikaande üle uhke ja julgustas esmalt ka oma tütart. „Ta hakkas klaverit õppima, et heliredelid ja helistikud selgeks saada,“ meenutas Dorothy. „Leidsin mõned toredad lastelaulude raamatud, et ta õpiks laulma, ja mina mängisin klaveril esimest nooti, siis ta sai helikõrgusele kohe pihta. Oma laulmiskogemusele toetudes sain ma teda aidata, et ta meloodiale pihta saaks ning täis- ja kaashäälikuid õigesti hääldaks. Ta õppis ära mõned rahvalaulud ja laulis neid enne magamaminekut. See oli väga võluv.“ Dorothy kirjutas ühe foto taha Janisest, et seal „ta laulab end magama“.

Kui Joplinite unistused rahalisest turvatundest näisid tõeks saavat, tabas Dorothyt tagasilöök. Kuigi ta oli vaevalt üle kolmekümne, avastati ta kilpnäärmest healoomuline kasvaja. Lõikuse ajal kahjustas kirurg pöördumatult häälepaelu ja hävitas nii ta lauluhääle. Peagi pärast seda nõudis Seth, vaikne ja endassetõmbunud inimene, kellel oli raskusi tunnete väljendamisega, et nad klaveri ära annaksid. Ta väitis, et Janise „klahvide tagumine“ käib talle närvidele. „Kui tal oli kontoris raske päev, siis võib arvata, kuidas need heliredelid talle mõjusid,“ üritas Dorothy selgitada. „Ta ütles: „Me lihtsalt ei saa klaverit alles jätta.“ Me ei vaielnud vastu ega tülitsenud selle üle. Kui ühel meist oli millegi kohta täiesti kindel arvamus, siis teine allus sellele. Nii ma siis vabanesin klaverist. Kuid see murdis mu südame.“

Ärevus ema haiglasse sattumise üle, millele järgnes muusika kadumine majast, võis olla põhjus, miks Janisest sai kuutõbine. Ühel ööl avastas Dorothy ta väljast kõnniteelt, kust ta näis midagi otsivat. Kui ta küsis: „Kuhu sa minemas oled?“, kordas Janis üha uuesti: „Ma tahan koju minna.“

Järgnevatel kuudel elas Dorothy üle kaks nurisünnitust, ent 15. märtsil 1949 sünnitas ta viimaks teise tütre, kes sai nimeks Laurel Lee Joplin ehk Laura. Sagedasti kõhuvalu all kannatav Laura nuttis pidevalt ja nõudis kogu ema tähelepanu endale. Kuueaastane Janis õppis ise hakkama saama või läks isa juurde, kes näis end tütres ära tundvat ja oli vähemalt mõnda aega alati valmis talle seltsi pakkuma. Poja kombel käis ta temaga meestejuuksuri juures kaasas, kus peale Sethi lõikust piiras juuksur ka Janise tukka.

Hiljem samal aastal otsustas pere kolida paremasse naabruskonda. „Meist vasakul elav naine oli abielus madrusega,“ meenutas Dorothy. „Too naine vist ei teadnudki ühtki normaalset ingliskeelset sõna. Ta vandus hullemini kui keegi teine, keda olen kunagi kohanud. Ma ei tahtnud, et [mu lapsed] kasvaksid üles sellist keelepruuki õppides.“ Joplinid tõusid klassiredelil veel pulga jagu kõrgemale ja ostsid suurema kodu Griffin Parkis, mis oli uusarenduskvartal metsa keskel linnapiirist veidi kaugemal. Nad olid jõudnud Port Arthuri versioonini eeslinnaelust.

Valget karkassmaja aadressil Lombardy Drive 3130, mida võiks tänapäevaste standardite kohaselt pigem tagasihoidlikuks pidada, ümbritses lai õu, kus Janis sai mängida. Seth tegeles krundi tagaosas aiapidamisega ja Dorothy küpsetas pirukaid nende õue puude otsast korjatud pekanipähklitega. Paljude naabrilaste seast leidis Janis kähku sõpru ning möllas nendega Sethi rajatud mänguväljakul ja korraldas etendusi ja nukunäidendeid isa ehitatud miniteatris. Juba tütre beebipõlvest peale oli Seth teda sageli pildistanud ja tegi nüüd fotosid mõlemast tütrest, kellel olid seljas Dorothy õmmeldud ühesugused kleidid.

Janis külastas laupäeviti isa seltsis Gatesi avalikku raamatukogu, mis oli muljet avaldav uuskreeka stiilis ehitis – just nagu Sethi kirik. „Minu kodus,“ ütles Janis uhkelt, „said endale raamatukogukaardi niipea, kui oskasid oma nime kirjutada.“ Sarnaselt isale õppis temagi raamatuid hindama ja hakkas varakult lugema, mis tuli kasuks varsti pärast seda, kui ta läks 1949. aasta sügisel esimesse klassi kodulähedasse Tyrrelli algkooli. Vanemad olid andnud oma parima, et nende esmasündinu saaks Port Arthuri hästirahastatud koolisüsteemis populaarseks ja edukaks õpilaseks.