Читать книгу Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat - I. R. Tagarian - Страница 11

Aime vaatas kupli all lebavat võõrapärase välimusega noort naist ja kummalisel kombel ei olnud Serapise räägitu enam tähenduseta sõnamulin, millena see oli veel hetk tagasi tundunud. Tema sisse oli tekkinud imelik värin, miski, mis lausa hirmutavalt häiris ja samas kogu tähelepanu eemal lebava keha külge tõmbas. “Ma ei saa teid kaua samas ruumis hoida, isegi Elulille valguse kuppel ei kaitse piisavalt. Sa pole temana tegelikult ju surnud. Kuigi su keha seal tahaks oma hingeleeki tagasi saada. Aga kui see juhtub, siis kaob ka viimane lootus neid hävitada. Siis hukkume kõik. Ka tema.” Naine osutas õrna käeviipega helendava kupli all lebajale. “Ja sina. Ja sinu praegune maailm. Nad tulevad väravatest läbi ja teevad teoks selle, mida alustasid kunagise suure Mu riigi hävitamisega. Maast saab nende järjekordne orjakoloonia, kelle valu ja hirmu energial parasiteerida.” Muidu õrna ja eeterlikuna mõjuvat naist raputas mingi valu- või vihalaine.

“Kes tulevad? Kellest sa räägid?” Aime tahtnuks kuplialuse kauni olevusega veel samasse ruumi jääda, kuid naine tõmbas teda käest ja sein nende taga sulgus. “Pimeduse Vennaskond. Nemad, kes on Maad püüdnud hõivata juba kolm korda. Esimene kord hävitasid nad kaugel põhjas esimese tsivilisatsiooni, mida teie legendides kutsutakse Hüperborea. See tõi Maale pika igavese talve, mis kestis aastatuhandeid ja lõppes koos esimese planetaarse tsükliga Maa ajaloos. Negatiivne laskus inimesele ja sidus ta lõplikult mateeria tasandiga. Selle perioodi Meistrid, Valguse Lapsed, kujundasid endale ise energiast kehad. Inimeste mõistes olid nad surematud. Tegelikult asetsesid nende kehad astraaltasandil, meie omast veelgi kõrgemas ja peenemas võnkes. Sa ju tead, et kõik kehad, ka sinu praegune, võnguvad teatud kindlal sagedusel. Mida kõrgem on võnke sagedus, seda peenema mateeria ta loob. Nii mina kui Valguse Lapsed oleme täiesti materiaalsed, ainult meie kehad asuvad sinu jaoks füüsilise maailmana tajutavast võnkest erineval sagedusel. Sellepärast sa oma tavamaailmas ei koge meid füüsilistena. Ka Pimeduse Vennaskond on materiaalne, ainult nende võnge on meiega võrreldes väga madal. Ent samuti astraalne ja sinu füüsilise kehaga seotud meelte abil hoomamatu. Sa võid kogeda teise võnke kõrgemaid või madalamaid olendeid läbi nende mõju sinu elule. Mingeid mõjusid oma ellu soovides võivad inimesed katsuda kas meie või Pimeduse Vendadega kontakti astuda. Teadmata, et pole olemas tegusid, millel puuduks tagajärjed. Kellega kontakti võtad, selle mõju Maal ka suurendad.” Serapise silmad muutusid tumedaks, otsekui kurvastaks teda ennast see, mida ta räägib.

“Kas sa tahad öelda, et inimkonna eellased polnudki ahvid ega isegi tulnukad, nagu mõned arvavad, vaid olendid mingist teisest sagedusest?” küsis Aime vaevama hakanud küsimuse. “Sinu kaasaja mõned inimesed tahavad tõesti uskuda, et teie esivanemad on mingid kosmosetulnukad,” vastas Serapis muiates. “Tegelikult oleme kõik pärit kosmosest, ainult need tulnukad tulid siia mitte rauast kosmoselaevas nagu inimesed tahaks seda ette kujutada. Valguse Lapsed tulid siia inimesi inimesteks looma, kuna nad võisid liikuda vabalt planeetide ja tähtede vahel oma teadlikkuse abil, loodusjõude vallates ja suutes neid oma tahte kaudu soovitud viisil mõjutada.”

Aime ees valgel seinal libisesid taas pildid suurte sõnajalgadega kaetud Maast, kus kõndisid dinosaurused ja väga pikad, tema ees seisvast naisest veelgi sinakama nahaga ja budistlikel stuupadel kujutatud kitsaste silmadega ja veidra ninakohaga olendid. “Nende kultuur polnud, nagu ma rääkisin, teie mõistes materiaalne, seepärast pole te leidnud ka peaaegu mingeid nende ajast säilinud esemeid. Valguse Lapsed lõid pärast pimeduse esimest laskumiskatset endale asupaiga sügaval Maa sisemuses, võnkesilmuses, mida meie kutsume Ammenti Hallideks. Teie maailma legendid on neist teinud Shambala ja Agharta peidetud linnad. Nad andsid sealt teadmisi järgmisele rassile, kes olime meie,” jätkas naine pilti kiirelt edasi kerides. Seinale ilmusid pildid taevas kihutavatest pöörlevatest ketastest ja tuumaplahvatusele sarnastest plahvatustest, mis Maad vappuma panid. “Teine kord hävis teie legendides Jumalate Sõdadena tuntud vastasseisus terve planeet, mille orbiidil paikneb teie praeguses süsteemis selle kildudest moodustunud asteroidide vöö. Ühe sellise planeeditükiga sai pihta Maa teine Kuu, mille killud omakorda purustasid terve tsivilisatsiooni. Hukkus meie rassi kodu, mida teie legendides kutsutakse Mu'ks või Lemuuriaks. See nihe terves Päikesesüsteemis muutis Maa võnkesageduse tugevalt teiseks ja meie, kes me kunagi liikusime Maal nagu inimesedki, olime sunnitud vahetama dimensiooni. Meie teadmised säilisid ja meie abiga lõi kolmas rass tsivilisatsiooni, mille hävingut sa praegu pealt näed. Teie tunnete seda kui Atlantise hävingut. Oleme küll praegugi Maal, kuid teist erinevas sageduses ja mida rohkem Pimeduse Vendade võim Maal kanda kinnitab, seda vähem on meil võimalik tulla ja aidata oma kunagist koduplaneeti nende eest päästa.” Aime silme ees rullus taas lahti panoraampilt ülivõimsast tormist, mis peksis suuri laineid üle kaunite valgete sammastega hoonete. Tüdruk võpatas. Need olid tema unenäohooned!

Pilt oleks nagu end tagasi kerinud ja needsamad hooned seisid nüüd uhkete ja säravatena. “Paljude generatsioonide vältel järgisid Atlantise inimesed reegleid ja pidasid oluliseks kõige terviklikku tasakaalu. Nad arvasid, et harmoonilisust loovate isikuomaduste arendamine on palju tähtsam kui inimese hetkeline heaolu. Seetõttu kandsid nad oma rikkuse ja vara koormat kergusega ega lasknud ennast oma headest elamistingimustest mürgitada või viia eneseteadvustamise kaotuseni. Kuid kui jumalik teadlikkus nende sees hakkas hääbuma ja inimlikud tunnused võtsid neis võimust, kadus ka nende mõõdutunne. Allapoole, pimeduse poole pöördusid Atlantise mõtted,” kostis kuskilt sügav hääl. Aime sai aru, et see kajab mitte ruumis, vaid tema mõistuses, otsekui loeks keegi tema peas kolmemõõtmelisele hologrammfilmile seinal sügava mehehäälega peale subtiitreid. “Agwantist, eraldatuse sügavikust tõusis Elanik, lausudes sõna, Olemuse nime, kutsudes väge. Sügaval Maa südames jõud kuuletusid, muutes ja nihutades loodu tasakaalu, et terviklikkus saaks taastuda. Üle Maa pääsesid valla suured veed, uputades ja vajutades, muutes Maa taskaaalu, kuniks ainult Valge Tempel oli alles jäänud, seistes kindlalt suurel mäel Ugarti saarel. Mõned Valguse Laste järeltulijad olid seal ellu jäänud, nende hoida oli Maa püsimajäämine. Valguse Neitsi peab päästma Maa inimesed, tema, kelle hoida, sulgeda ja avada on Atlantise Väravad.”

Aime nägi, kuidas ta jookseb läbi imeliste ruumide, surudes vastu rinda midagi, mis on tõeliselt tähtis. Ta oli selle siis ikkagi leidnud! Vett pahiseb igalt poolt, kuid tema taga pole mitte ainult vesi. See on suur, tume ja neelab iga lähenetud sentimeetriga tema elujõudu. Aime või see pikk ja kaunis sinaka nahaga noor naine, kes ta hetkel selles pildis on, teab, et kui tema elujõust enam ei jätku, siis saab Arulu Tume Prints avada varjatud maailma väravad ja enda valdusse kõik…

“Aeg on see jõud, mis hoiab sündmused lahus ja nende kindlates kohtades. Aeg ei ole liikumises, vaid sina liigud ajas, mis on igavesti olevikus,” ütles taas madal hääl, mille päritolu Aime ei teadnud. “Aeg ei muutu, vaid kõik asjad muutvad ajas. Ometi oled sa üks kõigis olemasolevates aegades.”

“Meil on väga vähe aega,” kordas naine, Aime ees rulluvat pildipanoraami juhtides. “See, mida sa nägid oli viimane, mida ta mäletab. Enne, kui ma ta elutule sinusse saatsin. Selleks, et sa sündida saaks, pidime kiirelt leidma kellegi, kes õiges ajaperioodis kandis meie sagedusega hinge omadustele vastuvõetavaid geene. Mul pole aega sulle pikemalt seletada. Sa saad oma vastused, kui leiad Djehuty tahvlid. Kui sa tahvleid ei leia ja Sharuri abil Pimeduse Väe edasiliikumist ei peata, pole ka vastustest enam kasu. Atlantise kuningriik hävib ja selle lõpuni on jäänud meie maailmas viimased loetud hetked. Sinu maailmas tähendab see kuud aega, täpsemalt 33 päeva. Aeg on erinevates võngetes erinev.”