Читать книгу Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat - I. R. Tagarian - Страница 15

Aime ja võõras tiriti turvameeste vahel hoone juurde, milles Aime tundis pimedusest hoolimata ära piletimüügikoha. Nad lükati tuppa, kus oli kirjutuslaud ja mida kasutasid päeval ilmselt arheoloogilise ala töötajad. Turvamehed, kes olid nad enne läbi kobanud, imestasid, et kummalgi polnud ei fotoaparaati ega isegi mobiiltelefoni. Kuna nad eeldasid, et need on kusagil kivide vahel, kus nad kinni võeti, saadeti kaks meest sinna otsima. Aime teadvusse kerkis erilise selgusega tõdemus, et kõik ta asjad peale rahakoti, mis õnneks peale kontrollimist ja nime kirjapanekut talle jäeti, olid jäänud Maltale. Võõral polnud samuti midagi konfiskeerimisväärset, ainult naljakas vanamoodne nahkkaantega märkmik, mida läbiotsijad ära võtta soovisid, kuna see meenutas suuruselt keskmist nutiseadet, sulepea rinnataskus ja samuti veidralt vanamoeline rahakott. Märkmiku viskasid nad põlgliku liigutusega tagasi, saades aru, et selle vahel pole midagi elektroonilist, seega neile ohtlikku. Turvamehi oli häirinud võõra ID-kaardi või mistahes dokumendi puudumine. Küsimusele IDkaardist polnud mees osanud midagi vastata. Ta vaid kordas, et on lord ja tal on õigus viibida tseremoonial. Turvamehed olid ilmselt maskis mehe reageeringu tõttu ta rahule jätnud.

Nad paisati võõrasse kabinetti hoolimatult põrandale ja kästi oodata. Kui uks oli turvarite järel sulgunud, tõusis võõras, püüdis oma tviidpintsakut korrastada ning ulatas Aimele käe, et too samuti põrandalt tõusta saaks. “Ma vabandan, mu leedi, mul polnud vähimatki võimalust teid seal…” Aime vaatas võõrast ja püüdis aru saada, kas too oligi imelik või mängis mingit rolli. Ja kui mängis, siis miks ei olnud see roll sobinud neile seal tseremoonial? Oli ta sõber või vaenlane või keegi, kes üldse Aimesse ei puutunud? “Ära leedita, sellest pole enam mingit kasu, nad ei kuula meid pealt. Kuidas sina sellega seotud oled? Mis sa seal tegid?” Võõra pilk rändas ruumis nagu uuriks ta võõrast planeeti. “Teate armuline preili, ma tõesti ei tea, kuidas see kõik on võimalikuks saanud. Tseremoonia, mille käigus kõik juhtus, toimus tegelikult kaks päeva tagasi.” Jälle mingi tseremoonia. Miks kõik soovivad Stonehenge'is erinevates kostüümides tseremooniaid korraldada? Miks ta ei võinud väljuda seal, kust oli Serapise juurde sisenenud – Maltal. Seal oli ka hulk erinevaid kiviringe, mis pagana pärast pidi see olema just maailma kõige valvatuim megaliitmonument.

Tseremoonia. “Suvine pööripäev?” küsis Aime võõralt otsekui millestki aru saama hakates. Mees noogutas. “Ma polnud varem viie väe äratamise tsermooniatel osalenud. See on ainult väga väljavalitute siseringile. Minu staatus ei lubanud seda kuni kolmekümne kolmanda astmeni. Meie suguvõsas on kõik mehed vennaskonda kuulunud. See oli puhas uudishimu ja…” mehe pilk peatus hetkeks. “See pidanuks olema minu pühitsemine nende hulka. Kuni see kivi seal…” Mehe silmi tekkis taaskord sama pilk nagu siis, kui maskis mees oli küsinud, kas ta tunneb Aimet.

“Avanes?” küsis Aime hakates vaikselt aimama, mis mehega toimunud oli. Aga see ei saanud olla tõsi, see ei saanud… Mehe kord oli taas üllatunult pilk tüdrukule tõsta. “Jah, nagu virvendades avanes. Ma läksin kivist läbi nagu mingis vanas šoti ballaadis ja te ilmselt peate mind nüüd hulluks kui ma ütlen…” – “Et sa sattusid Atlantisele,” jätkas Aime täiesti ilmetu häälega. Ta vastuvõtulävi oli juba mõnda aega ületatud, ta ei suutnud enam isegi imestada. Toimuv oli nagunii täiesti hullumeelne.

Mees vaatas teda peaaegu hirmunult: “Kes te olete? Kus ma olen?” Näis, nagu miski oleks mehes murdunud. Katse hoida end iga hinna eest vaos asendus segadusseaetud inimese sooviga saada teada, mis temaga toimub. “Mina? Mina olen Aime.” Mees pahvatas naerma. Tema jõuline mahlakas naer murendas olukorra absurdsuse pinget. “Nii kõneles ka jumal Siinai mäel Moosesega. Mina olen mina. Ma hakkan vist tõesti hulluks minema.” Nüüd oli Aime kord naerma pahvatada. Seda nalja tema nimega oli talle varemigi tehtud. Ai-me. Inglise keeles “mina olen mina”. – “Ei, mu nimi on Aime. See on eesti nimi. Avanevatest kividest tean ma seeetõttu, et ühest sellisest läksin ka mina läbi.” Ta vaatas isa kingitud käekella, mis oli imekombel talle alles jäetud. “Ma arvan, see juhtus vähem kui pool tundi tagasi. Ning uskudes su öeldut ja kivide vahel nähtut on hetkel suvine pööripäev, mis tähendab, et minu sisenemisest on möödas kaks Maa päeva. Sinul?” Mees vaatas teda ja näis, et tal hakkas samuti koitma. “Tseremoonia toimus 21. juunil 1932.”