Читать книгу Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat - I. R. Tagarian - Страница 14

Mehel olid rohelised silmad, mis asetsesid pisut tüdruku silmadest kõrgemal. Aime pikkuse puhul polnud see meestele otsa vaadates tavaline. Hämarat valgust hetkeks läbistanud valgusvihus läigatasid võõra juuksed punakalt. Ta riietus tundus kuidagi vanamoeline, ta kandis kaabut, üle põlve ulatuvaid kolmveerandpükse ja pikki sokke. Aime ei jõudnud palju enam märgata, sest kohe hakkas valjult undama mingi signalisatsioon ja läbi prožektorivihkudest tekitatud varjude sööstsid nende suunas inimesed. Kiire pilk ümberringi fikseeris gigantsete kiviplokkidega ümbritsetud sõõrja platsi. Topeltringis püstkivimonoliidid, mõnedel keskmistel peal sama võimsad rõhtkivid. Veidi eemal lõõmas suur lõke. Stonehenge, taipas Aime. Ta on Stonehenge'i … sees. Imestamiseks polnud aega. Eemalt tule suunast liikusid nende poole pikkades lehvivates ürpides inimesed ja veel veidi eespool paar tumedasse vormi riietatud kuju. Turvamehed.

Mees ta vastas kandis ruudulist kaherealist elegantset tviidpintsakut ja siidkaelasidet. “Preili…” alustas mees, kelle jahmatus näis olevat suurem kui Aime oma. Aime surus sõrme huultele ja pigistas teises käes olevat ümarat eset. Turvamehed lähenesid ja hetkega olid nad ümber piiratud. “Teil pole luba tulla muistise sellele alale, üritus oli lubatud vaid välimise ringi osas,” käratas turske vormis mees ja püüdis haarata Aime kätt. Võõras astus turvamehe ja Aime vahele. “Härra, “ alustas ta selge kaunikõlalise Oxfordi dialektiga. “Ma olen lord…”

“Pagan võtku, teile öeldi, et mängige oma kostüümietendust seal, kus luba anti! See teater läheb üle igasuguste piiride!” Turvamehed haarasid Aime ja võõra, kes püüdis küll vastu puigelda ning tirisid nad jõhkralt kiviringi hämarast keskmest eemale. “Härra, teil pole õigust…” püüdis tviidülikonnas mees uuesti, ent sai kohe löögi rindu. “Teil pole õigust! Teie õigus on oma šõuga tegeleda seal platsil.” Turvameeste juht jäi hetkeks Aimet ja võõrast silmitsema. “… ja ainult neil, kellele nimekirjas luba anti. Ma ei mäleta, et te oleks pääslast läbi tulnud. Kust kuradist need kaks siia said?” Küsimus oli esitatud kolmele ülejäänud turvamehele, kes Aimet ja vanamoelises ülikonnas inglast kinni hoidsid.

“Oodake!” Pikas heledas ürbis musta läikiva maskiga kaetud näoga mees astus kiviringi ümbritsevast hämarusest esile. Ta silmad peatusid uurivalt nii Aimel kui ka tema kõrval trotslikult end väärikana hoida püüdval nooremal mehel. “Ma soovin nendega rääkida.” Hääl kõlas käskivalt ja turvamehed alistusid ning vabastasid Aime ja tundmatu käed. “Kes te olete? Miks püüdsite tungida kinnisele tseremooniale? Mis väljaannet te esindate?”

Aimel plõksatas juhe õigest kohast. Kinnine tseremoonia. Väljaanne. Neid peeti ajakirjanikeks, kes luuravad kinnist üritust. “Palun andke andeks. Me pole ühestki väljaandest. Me tõesti ei tahtnud teie tseremooniat segada. Ma…me…” tüdruk püüdis kiiresti midagi usutavat väja mõelda, ent turvameeste vihased näod, maskiga mehe tungivalt puuriv pilk ja võõra soov midagi sama kohatut öelda kui ta riietus, ei lasknud tüdrukul mõtteid koondada. “Te tungisite kinnise ürituse ajal keelatud alale, ületasite elektroonililise valve nii, et keegi teid ei näinud. Kuidas ja miks?” Mehe selja taha oli kogunenud seltskond samasuguseid pikkades ürpides ja maskidega inimesi, kes kõik vaatasid Aimet ja ta kaaslast sama nõudlike ja äraootavate pilkudega. “Me otsime nad läbi ja teeme selgeks, kas nad pildistasid või filmisid ja uurime välja kelle abiga nad valvest läbi pääsesid,” püüdis turvameeste ülem teenistusvalmis olla ja haaras uuesti Aime randmetest.

“Mu härra,” pöördus inglane selge kõlava häälega maskis mehe poole. “See noor leedi pole kuidagi seotud teie kahtlustega. Abraxase viie väe nimel on mul õigus viibida viie elemendi tseremoonial, sest ma olen läbinud kolmekümne kolmanda astme riituse. Mind kutsus riitusele Suurmeister ise. Te võite minu andmeid kontrollida vennaskonna annaalidest, ma olen üheksas Rosemerry krahv, lord…” Nii maskis mees kui ka tema selja taga seisjad jäid ootamatult vaikseks.

“Nad ei tulnud pääslast läbi, ma mäletan selgelt kõiki, keda ma pääslast läbi lasin, arv klapib, neid pole ametliku loaga platsile lastud,” katkestas turvameeste ülem, kes ilmselt oli kiiruga mingeid pabereid kontrollinud. Maskis mehe silmad libisesid uurivalt üle noore inglase. “Jaldabaothi nimel küsin sinult, kas see naine on sinuga?” küsis mees küsimuse esimesi sõnu mingi žestiga saates ja pilku edasi Aimele libistades. “Kas te tunnete teda?” küsis ta sama küsimuse oma endisel, käskival toonil. Noore veidriku silmad läigatasid tüdruku suunas abitult ja Aime mõistis, et valetama too ei hakka. Aga samas oli ka selge, et nad on võõraga ühel poolel, vähemalt mis maskis tegelasi ja turvamehi puudutas. Turvamees väänas võõra kätt. Asi kiskus jälle käest ära.

“Kallis, sa ei pea,” tegi Aime mehe kõrvale astudes liigutuse misiganes filmist meenunud stseeni korrata püüdes, nagu sooviks hellalt mehe suud oma peoga sulgeda. Kuna loogilist ja head põhjendust polnud, pidi ta improviseerima, et siit lihtsalt kuidagi minema saada ja selleks sobis vaid kõige absurdsem selgitus. “Sa ei pea enam seda mängu mängima,” lausus tüdruk. Nii võõras mees kui turvamehed vaatasid teda üllatunult. Aime tõstis silmad julgelt maskis tegelaste suunas, kes teda pingsalt jõllitama olid jäänud. “Ma ütlesin, et nõustun ta ettepanekuga ainult siis, kui teeb selle mulle täna öösel ja siin. Selles kostüümis. Nagu üks lord ühes vanas inglise filmis. Tema ei soovinud seda, mina tahtsin nii. Kallis, see polnud hea idee, sul oli õigus, aga…” Aime kinnistas pilgu võõra mehe rohelistesse silmadesse ja soovis, et tal oleks Serapise oskus rääkida mõtete abil. Palun, ära tee olukorda veel hullemaks ja hakka midagi seletama, kui sul on sama tunne, mis minul ehk siis, et me oleme hetkel mõlemad väga valel ajal väga vales kohas, ütlesid Aime paluvad silmad. “Jah, mu leedi, ma tõepoolest ei arvanud…” Mees oli vist aru saanud, et Aime on olukorra hindamisel eelisseisundis.

Turvamehed ja maskiga mees vahetasid omavahel pilke. “Viige nad ära, otsige mõlemad korralikult läbi, eriti naine, ja hoidke kinni kuni tseremoonia lõpuni. Minge kontrollige, ega sinna veel kedagi ei jäänud ja ega nad oma fotoaparaate või muud salvestustehnikat sinna ei jätnud. Aeg jookseb,” ütles käskiva häälega maskis mees. “Ma tahan peale tseremooniat nendega rääkida. Eriti teiega, lordilik kõrgus. Ma hetkel ei saa kontrollida vennaskonna annaalidest teie kuuluvust ja staatust, kuid kindlasti teen seda peale tseremooniat.” Ta noogutas kerge kummardusega vanamoodsalt riides tegelase suunas. “Kui te soovisite täna öösel siin olla, siis oletegi, ainult pisut teistsuguses kohas.” See viimane oli kuidagi üleolevalt ja poolpõlglikult visatud Aimele. Mees pöördus ja tõrvikutega ürpides inimesed koos temaga hakkasid liikuma välimise kiviringi üksiku gigantse Heel Stone'i rahnu ja sisemise kiviringi vahel põleva suure lõkke suunas.