Читать книгу Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat - I. R. Tagarian - Страница 12

Seda kõike oli palju, liiga palju. Tüdruk tundis end kaheks lõhestatuna. Üks osa temast teadis, et see kõik pole halb uni ega haige fantaasia. Teine osa tõrkus mõistmast, kuidas tema selle kõigega ikkagi seotud peaks olema. Kes on need inimesed, kui nad üldse on inimesed? End Serapis Ningaliks ja ta emaks nimetanu ta vastas oli ilmselt Aimes toimuvaga kursis ja ta violetsed mandlisilmad muutusid olukorra tõsidusest hoolimata pehmeteks ja soojadeks. Ta naeratas julgustavalt ja noogutas Aimele, otsekui kinnitades seda, mida tüdruk veel välja polnud öelnud. “Teie oletegi siis need, kellest müütides räägitakse kui haldjatest, kelle maailma sattudes tuled mõne päeva pärast tagasi ja sinu maailmas on vahetunud vahepeal terved põlvkonnad,” hakkas Aimele kohale jõudma. Naine naeratas ja noogutas. “Iga rahvas, kes meid mingil põhjusel kuidagi näha on saanud, kutsub meid erinevalt. Ja see on põhjus, miks sa ei saa siin praegu kaua olla. Ninmah ja Djehuty ei suuda hoida aega sünkroonis meie maailmade vahel kauem, kui sulle kõige olulisema teada andmiseks vajalik. See on tohutult energiamahukas tegevus, isegi rahuajal oleks see nõudnud mitme pühendatu koostööd. Aga pühendatuid pole siin enam palju alles. Kuni me suudame Pimeduse Vennaskonda hoida võitluses meie sagedusribas, ei saa nad oma täisvõimsusega Maale tulla, vaid ainult oma käsilaste kaudu läbi teie aja imbuda, endale vajalikku energiat tekitades. Hirmu, sõja ja vihkamise energiat, sellest saavad nad jõudu ja nende võim kasvab.”

Aime nägi nüüd seinal lahti rulluvates piltides Maad, laastatud vihmametsi, reostatud jõgesid, hiiglaslikke rämpsuhunnikuid, nälga surevaid lapsi, üksteist sõdades tapvaid inimesi. See kõik oli omavahel seotud, seotud sellesama suure tumedaga, mis teda templisse jõudes taga oli ajanud. See suur, raske ja kogetavast pimedusest koosnev olemusvorm lasus nagu sünk keerlev tornaado kõigi valu, hirmu ja vägivallaga seotud maiste olukordade kohal ja imes neist midagi endasse. “Aga kui nad saavad võtta enda valdusse sinu, Valguse Neitsi, templi viimase ülempreestrinna energia ja sellega avada kõik Atlantise väravad, siis ei kao mitte ainult Atlantis, vaid ka Maa koos praeguse tsivilisatsiooniga! Sellepärast sa oledki praegu siin.” Naine vaatas Aimele tõsiselt otsa. “Sa pead meid aitama! Sa pead aitama kõiki inimesi, keda sa tead ja neid ka, keda sa kunagi teadma ei saa. Kui sa seda ei tee, siis pole selle aasta lõpus enam seda Maad, mida sina praegu oled harjunud oma koduplaneediks pidama.”

“Sa mõtled seda maiade kalendri lugu?” küsis Aime ühtäkki aru saades, et kui haldjad polegi muinasjututegelased, vaid reaalsed olendid mingist paralleelsagedusest, siis võivad nad vabalt rääkida ka viimasel ajal Maal palju kirgi kütvast teemast 21. 12. 2012 ehk võimalikust apokalüpsisest selle aasta lõpus, mille juunikuust ta mingi hetk tagasi sellesse kummalisse kohta sisenenud oli.

Serapis noogutas. “Kuu aja pärast teie ajas, kui Valge Tempel siin enam lainetele vastu ei pea, püüavad nad murda Solaria kaitsekilpi. Nii kutsume meie teie Päikesesüsteemi, millel nagu ka inimesel on tegelikult üsna mitu erinevat võnketasandit ehk olenditega asustatud maailma. Kuna nad on otsesidemes võimsate loodusjõududega, siis kasutavad nad samu vahendeid, nagu kõigil varasematelgi kordadel. Maa loomulike protsesside mõjutamist läbi tugevate energiaimpulsside. Läbi maa, vee ja tule on Maa inimtsivilisatsioon juba hävinud, nagu sa nägid. Sel korral tuleks hukatus õhu kaudu. Teie füüsilises maailmas toimuks see protsessina, mida te nimetate päikesepurskeks. Väga võimas, otse Maaale suunatud purse, mis lööks rivist välja kõik teie praeguse tsivilisatsiooni aluseks olevad elektrilised riistad. Sellele järgneks pool aastat õudu, rüüstamist, kaost, vägivalda, ühesõnaga vallanduvad energiad, mida pimeduseolendid oma eluks vajavad. Poole aastaga toodab end ise hävitav loomastunud inimkond seda energiat just nii palju, et Tume Prints oma süsteemijuhtidega saab viimase kaitsva sagedusriba ületada ja Maa lõplikult üle võtta. Seda teadsid need meie preestrid, kes pärast meie mandri hukkumist, mida me ette nägime, asusid elama paika, mida teie nimetate praegu Lõuna-Ameerikaks. Nad tegid sellise kalendri, kuna aja kulgu oli võimalik ette ennustada vaid selle hetkeni. Sest selles hetkes tuleb teha midagi, mida ei teadnud kuni tänaseni veel keegi.”

Aime silme ees jooksid pildid, mis Serapise jutustust täiesti reaalsetena näivate sündmustega illustreerisid. Mehed heledates rüüdes sõitmas suurte paatidega maadele, kus neid püüavad rünnata metsikud, looduskatastroofidest hirmunud kohalikud hõimud. Mees paadist tõstab oma saua ja peatab kivikirvestega ligi tormajad. Mehest paadis saab kogukonna juht, kes õpetab metslastele oma teadmisi. Kuni tulevad teised mehed, kes relva jõul võtavad üle valguseõpetajate rajatud templid, teevad nende pühakohtadest inimja loomohverdamise paigad, kus voolab veri ja koondub tume, templite kohale end sisse seadnud pimeduseolendeid toitev energia. Raske energia kogumid Maa kohal kasvavad, nende alla tekivad suurlinnad, tööstuskeskused, merre voolavad naftajoad, puhas terviklik loodus hävineb. Kõikjal suurenevad hirmunud, ebakindlate, üksteist ellujäämise nimel ründavate inimeste hulgad. Häiritud inimmassidest lähtuvad üha võimsamad tumeda energia pilved. Maa kohal, otsekui mingi kummalise klaasbarjääri taga, imevad seda energiat “klaasipragudest” vormitud, ent selgelt elusad olendid. Kuni Päikeselt purskub tohutu energiavoog, purustab nähtamatu kupli Maa kohal ja tumedad olendid sööstavad alla kaitsetu planeedi ja sellel üksteist surmahirmus tapvate inimeste poole.

“Kas see on kindel?” küsis Aime piltide õudusest vapustatuna. “Ei ole. Praegu käib viimane võitlus arhontide ja atlantide, Pimeduse Vennaskonna ja Valguse rahva vahel. Maa rahva hulgas on endiselt üksikud targad, kes ei ole segunenud enesetunnetust kaotanutega. Nad püüavad äratada inimesi, panna neid mõistma, kuidas toimib reaalsus tegelikult. Ent inimesi, kes on juba mugavasse meeleorjusse langenud on väga raske taas teadlikeks ja vastutusvõimelisteks muuta. Eriti, kui Pimeduse Vennaskond üha suurendab oma mõjuvõimu Maa juhtide hulgas. Aeg hakkab täis tiksuma. Meie üks päev on teie nelikümmend aastat. Sinu hing viidi minu tütrest välja meie aja järgi pool päeva tagasi, sest ma teadsin, et üle poole päeva meil enam aega pole. Ma pidin su viima kohta, kus sa saad kasvada ja varjus olla seni, kuni jõuab kätte viimane otsustav hetk. Hetk, milles mina ei saa enam midagi teha.” Serapise violetsed silmad muutusid peaaegu mustaks. “Sina aga saad, sest sinu mõõtmes on sul võimalik sulgeda kõik Vennaskonnale olulised lekkekohad. Sina oled nüüd Valguse Neitsi! Sinu valvata olid Atlantise väravad. Nüüd pead sa neid kaitsma! Nüüd pead sa meid kõiki kaitsma!”

Aime nägi taas pilti Maast, mida ümbritses toosama klaasina paistnud energiaväli. Planeedi teatud kohtades pöörles energia eriti tugevalt. Mõned pöörisekohtadest olid kaetud tumeda uduga ja just sealt imbus Maale hävitavat energiat. Aime kuulis kusagilt kostvaid võimsaid raksatusi ja tundis Maad võbisemas. “Nüüd sõltub kõik sinust,” kumises tüdruku kõrvus.

Aime sisemuses kasvas hirm. Kõik oli nii ebaloogiline, nii võimatu, nii arusaamatu… ja ometi nii reaalne. “Mida ma tegema pean?” Naine surus tema pihku ümara metalsena tunduva kera. “Sa pead leidma ja sulgema nende eest kõik iidsed Atlantise väravad, Maa energiakeskused, mida inimesed on kasutanud aastatuhandeid. Kui sa ei suuda väravaid avada endisel sagedusel, kus liikusid kõrgemate energiatega inimesi toetavad olendid, siis pead sa nad sulgema madala energia ees, millele Pimeduse Vennad on neid viimase nelja tuhande aasta jooksul ümber seada püüdnud.” Aime oli segaduses. “Ma ei oska seda teha. Ma ei suuda seda teha. Kas keegi aitab mul seda teha?” Serapis naeratas. “Küll aitab. Maal on päris palju inimesi, kes juba ammu tegelevad samade asjadega. Meie jõud siin hakkab otsa saama. Atlantis hukkub. Aga me saame luua uue tsivilisatsiooni. Kui sa suudad väravad avada meie sagedusele, suudab osa meist hukkuvalt Atlantiselt põgeneda ja aidata inimestel üles ehitada uue maailma. Kui me avaks põgenemisteid ise siitpoolt, siis iga kord, kui endale värava avame, pääseb selle kaudu maailma neid, keda püüame siinpool oma jõududega praegu kinni hoida ja oma rahva Pühendunuid ohvriks tuues kahjutuks teha. See on ka põhjus, miks hoones, kust sa täna minu juurde läbi tulid, oli selle leidmise ja lahtikaevamise hetkel 7000 minusarnase olendi skeletti.”

Serapise violetsed silmad tumenesid taas valust. “Me pidime värava siitpoolt sulgema, kuigi suur hulk minu rahvast, kes olid kaitsnud teie mütoloogias “teiseks jumalate sõjaks” nimetatud sõjas Maad, selle värava kaudu, millest sina täna sisenesid, enam meie võnkesagedusse ei pääsenud. Nad surid Pimeduse Vendade valla päästetud looduskatastroofis ja nende kehad kuhjusid saalidesse, mille nad ise olid loonud sooviga kaitsta Maad taoliste rünnakute eest. Kui teie inimesed Püha Saare hallid avastasid ja avasid, pudenesid nende skeletid tolmuks. Nii pudeneb molekulaarseks algaineks kõik, mida soovitakse ühest dimensioonist otse teise üle viia. Sinu maise isa rahval on palju legende haldjakullast, mis haldjamaalt tulles puulehtedeks ja siis tolmuks muutub. Ainus võimalus on luua olend, kes sisaldab mõlema võnkesageduse algeid. Nagu sina. Sa ei ole maailmas esimene selline olend, küll aga oled sa esimene, kellel on keha, mida saab sama hingeleegiga asustada korraga kahes võnkesageduses.”

Aime nägi jälle seinal jooksvat pilti kohutavatest õudustest. Ta tundis ära Hypogeniumi ruumid, ainult need olid kuidagi heledamad, seinad õrnvalged. Temas pulbitses tohutu segadus. Tüdruk lootis, et kohe unenägu lõpeb, ta ärkab oma voodis ja kõik on jälle endine. See kõik ei saanud olla päriselt. Ometi oli see liigagi päriselt. Serapis ilmselt mõistis, et on jõudnud Aime vastuvõtuvõime taluvusläve piirini. Ta kustutas Aime vaimusilmas jooksvad holograafilised pildid.