Читать книгу Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat - I. R. Tagarian - Страница 6

Aime teadis, et see on jälle üks tema unenägudest, kuigi selles paigas polnud ta varem olnud. Maastik meenutas troopilist saart. Lähedal pidi olema ookean, sest eelmises unenäos oli ta põgenenud kohe tema järel tulvava hiidlaine eest. Need unenäod kohtadest, mis olid tuttavad, kuid ometi tundmatud, olid Aimet saatnud varasest lapsepõlvest. Sel korral teadis ta, et ta pole üksi. Keegi oli siin veel, kuid ta ei näinud seda teist inimest. Mingil põhjusel ta teadis, et see on mees ja tegu on inimesega, kes on talle väga lähedane. Nad olid koos läheneva hiidlaine eest kiiresti ära joostes jõudnud mägede vööndi. Mäeahelik sirutus rannikult sisemaa poole. Kuskil seal mägede vahel oli rada, mis tuli leida. Ning neil oli kiire, sest paika, mille nad leidma pidid, tuli jõuda enne päikseloojangut.

Mägede vahel hakkas paistma kaljune platoo, mis oleks nagu ülejäänud mägedest veidi madalamaks lõigatud. Mida lähemale nad jõudsid, seda sagedamini nägid nad sähvatust, kui päiksekiired puudutasid midagi mäetipul. Tipust kerkis taeva poole otsekui gigantne obelisk või India templi tõlvikukujuline katus. Obeliski must ja klaasjas material meenutas eemalt obsidiaani, selle otsas püüdis päiksekiiri seesama sähvatuste tekitaja. “Me peame sinna jõudma enne päikseloojangut, kuna viimane päiksekiir peegeldub tipukivilt tagasi nii, et me näeme selle sisse,” kuulis Aime häält oma peas. Kuidagi teadis ta, et see on lihtsalt telepaatiline suhtlus kellegagi, kes ei kasuta häälkõnet. Ta oli seda varem oma unedes kasutanud. Nad kiirustasid. Päike langes kiiresti. Püramiidjal alusel seisev veider tornitaoline moodustis jõudis lähemale, ta teadis, et selle sees on midagi üliolulist. Midagi, mille ta peab kätte saama enne kui kõik lõpeb. See pandi sinna pärast kahe Kuu kokkupõrget, kui maailm eelmisel korral peaaegu hävinud oleks. Aime võttis kogu oma jõu kokku, et kiiremini liikuda ja… ärkas.

Kahe Kuu kokkupõrge enne maailma hävimist. Kust ta sellise asja võttis? Või millegi, mis ilmub nähtavale viimase päikesekiire valguses obsidiaanklaasi all kuskil mäetipus, mis võiks inimkonna päästa. Ometi oli see unenägu nii selge, detailirohke ja just selle pärast ärevust tekitav. Sest tema mälus puudusid isegi fantaasiatena lahti lammutades sellise maailma konstrueerimiseks vajalikud pildid. Teadmine, et see unenägu toimub või toimus kusagil reaalselt ja ta veel ei tea, kuidas või millega see lõpeb, tekitas Aimes kõhedust.