Читать книгу Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat - I. R. Tagarian - Страница 7

Järgmsel hommikul, kui Aime oma tavapärasel kohal väljakaevamistel tahtis end pintsli ja labidakesega sisse seada, tuli platsile doktor Medin, arheoloogilise kompleksi juhataja. “Kes teist räägib hästi inglise keelt?” küsis mees libistades pilgu üle viiest riigist pärit vabatahtliku. Tegelikult rääkisid Maltal kõik head inglise keelt, seega tähendas küsimus midagi enamat, kui lihtsalt tavapärast suhtluskeelega toimetulekut. Inglismaalt polnud siin kedagi. Nad tõusid kõik ja jäid ootusrikkalt vaheldust toova pakkumise suunas vaatama. Alyssa oli Marokost, Stella Itaaliast, Roman Tšehhist ja Ivana Albaaniast. Lisaks mõned kohalikud tudengid. Enne kui teised reageerida jõudsid, astus Aime sammu ette. “Mida te vajate, sir?” küsis ta päris elegantse Oxfordi aktsendiga. Ta teadis, et tänu erinevates rahvusvahelistes koolides õppimisele peeti tema keeleoskust väga heaks. Isegi nii heaks, et Eesti gümnaasiumiõpetaja soovitas tal edasi õppima minna Inglise ülikooli. Kompleksi direktori ümar tõmmu nägu lõi särama. “Suurepärane! Sellist meil just vaja ongi!” Lühike tüse mees mõõtis alt üles Aime blondi pikka kuju ja tüdruk ei saanudki päris hästi aru, millist neil just väga vaja oli. “Hypogeniumi on vaja assistenti. See va Mehmet otsustas just eile kaljult alla sukelduma hüpates oma rumala pea lõhki kukkuda. Ja Anna on mandrile sugulaste juurde sõitnud, ta jõuab homseks tagasi. Teised on suvepuhkusel. Kohe tehakse lahti, turistid tulevad ja Marco ei saa üksi hakkama, kuna…” Aime teadis. Marco, Hypogeniumi piletimüüja ja ühtlasi ka parim selle koha ajaloolisest asjatundja peale doktor Medinit ennast, töötas ratastoolis.

“Marco räägib sulle põhjalikumalt, mida sa seal all rääkima pead,” ütles Medin. “Esimese ringi võin mina sinuga kaasa teha ja ise rääkida, ma polegi nii ammu enam seal all käinud.” Medini hääl muutus õrnaks nagu räägiks ta kohtumisest vana kallimaga. “Aga ma ei saa päev otsa seal turiste ringi vedada, mul on ka oma töö teha!” taastus temas karjääri teinud tippametnik.

Hypogenium. Päev Hypogeniumis ja esimene retk legendaarse doktor Medini enda juhtimisel ja võimalus küsida Marco käest kõike, mida ta selle paiga kohta teada tahtis. See oli peaaegu unistuste täitumine. Just Hypogenium oli paik, mille pärast Aime kandideeris oma esimesteks vabatahtlikeks väljakaevamisteks Maltale. See, siinsamas Hal Tarxieni pealmaa-templikompleksi kõrval asuv saladuslik rajatis, kuhu pääses vaid kümme turisti tunnis, mistõttu järjekorrad broneeriti kuid ette ja paljud inimesed ajastasid just nende järjekordade aegadele oma Malta reise, oli oma iidses mitmetasandilisuses vaat et salapärasem kui Egiptuse Suur Püramiid.

Maailma vanim allmaatempel. Kui tema algne funktsioon ikka oli tempel. Olles vähemalt 5000 aastat vana, oli selle loonud sama müütiline tsivilisatsioon, kes oli püstitanud Maltale siinsed gigantsed kivirajatised – millesarnaseid polnud kuskil terve Vahemere piirkonnas. Ning saart mitmes suunas läbivad ja enamasti ei kusagilt algavad, merre või eikuhugi lõppevad kivisse õõndunud rööpad, mille otstarvet ei osata tänini ära arvata ning selle tõttu ka ametliku liini arheoloogid neist ei räägi. Ehkki ühed neist kulgevad otse olulisima arheoloogiamuuseumi ukse ees.

“Tere tulemast oraaklikambrisse,” ütles doktor Medin esimesele kümneliikmelisele õnnelike grupile kuuest, kes sel päeval Hypogeniumi pääsesid. Need õnnelikud ise ei teadnud, kuidas neil oli vedanud, sest nad ilmselgelt ei aimanud, et tegu pole tavapärase giidiga. Tegelikult oli grupis ka teine ebatavalisus – see oli UNESCO muistise kaitseks kehtestatud reeglite vastaselt üheteistliikmeline, sest Aime käis grupiga kaasas ja kuulas huviga. Esiteks polnud tal veel õnnestunud siin ametlikul tuuril käia ja teiseks ei õnnestu see ilmselt enam koos inimesega, kelle elu oli sellesama rajatise uurimine.

“Oohhh!” Aime võpatas üle terve keha. Näis, et ka kõik teised grupis tundsid midagi, sest vaatasid hämmingus üksteisele otsa. “Selles ruumis, mille otstarvet me ei tea, kuid mida kutsutakse oraaklikambriks just tema akustiliste omaduste tõttu, tekib seletamatult võimas heliefekt, kui baritonitämbriga meeshääl teatud kõrgusel just sellist häält teeb. Oohhh!” Nüüd tundis Aime, et mingi eriline võbin läbis tervet kolmekorruselist koobasrajatist ja tekitas selles seletamatu tunnetuse. Aime ise tundis, kuidas tema südamelöögid oleksid nagu ruumis vibreerivale helile reageerinud, kuidagi nendega kooskõlla võnkunud. “See ruum tekitab teataval helivõnkesagedusel resonantsi. Hetkel resoneerus minu hääl sagedusega 114 hertsi. Aga kui ma tekitaks siin mõne instrumendiga heli 110 hertsi, siis…” doktor Medini võttis taskust väikse aparaadi ja vajutas selle nupule. Kostnuks nagu paar lööki šamaanitrummile, kuid Aime tardus. Ruum tema ümber hakkas võbelema ja õhus oleks nagu midagi nähtavalt lainetama löönud. Praktiliselt kuulmatu heli otsekui sajakordistus ja jõudis mitte ainult kõigisse liivakivikaljust välja tahutud kummaliste treppide ja eenditega ruumi soppi, vaid igasse Aime rakku. Ta tundis nagu hakkaks silme ees virvendama, ent õnneks oli heli kestnud vaid sekundi ja pilt tüdruku silme ees võttis endise kuju. “…võime aktiveerida inimese prefrontaalses ajukoores sellise aktiivsusmustri, mis lülitab ajutiselt välja inimese kõnekeskuse ning viib mõistuse ja loogikaga seotud vasakult ajupoolkeralt juhtimise üle paremale, emotsionaalsete protsesside, loomisvõime ja sotsiaalse käitumisega seotud ajupoolkerale,” jätkas doktor Medini hääl.

Aime oleks nagu puuga pähe saanud. Ta teadis, et tal olid lapsest saati tundlikumad kõrvad. Näiteks lennuki õhkutõusmine tekitas tema kuulmekäikudes silmipimestavat valu, hoolimata sellest, et tänu emaga reisimisele lendas Aime tihti ja tegelikult talle meeldis reisida. Ta pidas oma tundlikkust üheks oma paljudest eripäradest ega rääkinud sellest sageli, pigem püüdis kohaneda. Siin templis kuuldud heli tekitas aga tunde, nagu oleks tema ajus tõepoolest midagi sisse või välja lülitatud. Grupp doktor Mediniga eesotsas liikus oraakliruumist edasi.