Читать книгу Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat - I. R. Tagarian - Страница 16

Aime ja võõras jäid üksteisele hetkeks sõnatutena otsa vaatama. 1932. Meie üks päev kestab teie nelikümmend aastat, oli Serapis talle öelnud. “Tegelikult juhtus see kõik kaks päeva tagasi,” olid olnud mehe esimesed sõnad. Ehk siis tema ees seisis keegi, kes oli läinud samasugusest kivist läbi enda arvates kaks päeva tagasi ja nüüd oli maailmas, kuhu ta tagasi jõudis, möödunud 80 aastat. “Meil pole palju aega, mei ei jaksa aegu piisavalt kaua sünkroonis hoida,” meenusid Serapise sõnad. Seega oli teda hoitud helendavvalgete seintega ruumides just nii kaua, et ta peaks väljuma just siin ja nüüd. Nagu ka see… “Vabandage, preili, ma unustasin nende segaste asjolude tõttu end tutvustamast. Nathaniel Woodworth, Cromlyni hertsogi vanem poeg, Eretonshire'i krahv ja …” Talle rüsinas imekombel pähe jäänud kaabut kergitanud mees jäi keset oma pidulikku esitlust järsku pidama ja vaatas nõutul pilgul Aimele otsa. “Muidugi ma ei tea, kas siin, kus ma praegu olen, see kõik enam üldse mingit tähtsust omab.” Ja mina põdesin Maltale jäänud mobla ja käekoti pärast, käis Aime peast läbi ning ta suunurka tekkis muie, mille ta kiiresti kustutas, sest tegelikult tekitas mehe olukord siirast kaastunnet.