Читать книгу Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat - I. R. Tagarian - Страница 8

“Seda ruumi nimetatakse lõpetamata halliks,” selgitas Aime oma kolmandale grupile sel päeval. Kuna naisehäälele oraakliruumi avaus ei resoneerunud ja tüdrukul puudus Medini mahlakas bariton, oli ta saanud teistele gruppidele lihtsalt näidata, kuidas august tulev heli tekitas suure ruumi väikestesse kõrvalkambritesse pugenutel tunde, nagu kostaks valjult lausutud sõna peale läbi seinte südamelöögid. “Sagedust 110 hertsi on nimetatud Maa südamelöökideks,” kordas ta siis doktor Medinilt kuuldut. “Ja kuna siit on leitud emajumalanna kujukesi, oli ilmselt selle heli eesmärgiks viia inimesed transilaadsesse seisundisse jumalanna auks korraldatavatel rituaalidel.” Mingil arusaamatul põhjusel tundus see osa lausest talle algusest peale vale olevat, kuid ta kordas seda ikka – parema puudumisel.

Nüüd olid nad jõudnud saali või ruumi, mis arheoloogide arvates jäi templi rajajatel lõpetamata. Seinas asus kahe sirgelt kõvasse kivimisse lõigatud sambataolise portaaliga ukseava, mis ei viinud kuhugi ja trepp, mis algas kinnisest seinast ning lõppes poolel teel enne põrandale jõudmist. Ta ei teadnud, miks ta otsustas just siin proovida sama, mida doktor Medin oli teinud oraakliruumis esimese grupiga. Ta vajutas hetkeks taskus olevale diktofonile, ja lasi kuuldavale paar õige sagedusega löödud trummiheli. Tundus, et kogu hoone hakkas vibreerima. Tema ees seinal, kohal, kus paistis lõpetamata ukseava, lõi hetkeks virvendama õhuvoog, mis meenutas…

“Vabandage palun, kas teil hakkas halb, siin pole tõesti õhku, ka mina tunnen juba tükk aega, et pea hakkab ringi käima.” Aime kõrval seisis vanem prantsuse naine ja hoidis tal käest kinni ning vaatas teda ehmunud ilmel. “Vabandust,” pomises Aime, mõistmata, mis temaga juhtunud oli, ja mis naise tähelepanu temale oli tõmmanud. Naine paistis samuti veidi segaduses olevat. “Mulle tundus, et te minestate kohe, te läksite näost lubivalgeks.” Aime kogus end kiirelt. “Ma tõesti vabandan, mul vahel juhtub… vererõhk.” Esimene loogilisena tunduv vabandus. Tal polnud mõtet oma kõrvade eripärast ega virvendama löönud seintest siin rääkima hakata. Näis, et see tabas kümnesse, sest naise kõrvale astunud vanem mees hakkas kohe rääkima vererõhu ja maa-aluste koobaste rõhu seosest, mida ta ise olevat mitmetes maa-alustes rajatistes kogenud.

“Kuulge, rääkige parem meile neist pikergustest väljaveninud kujuga pealuudest, mida siit on leitud. Kas siin pole neist hetkel ühtki vaatamiseks välja pandud?” päris prillidega pikajuukseline mees, kes oli kogu tuuri vältel püüdnud teistest maha jääda ja keelust hoolimata salaja telefoniga pildistada. “Kas vastab tõele, et selliste pealuudega skelette oli siin koopa leidmise hetkel lausa 7000? Kuhu siis kõik need koljud kaduda said?” Grupp liikus edasi ja Aime jätkas kiirelt hommikul õpitud tekstiga ekskursiooni.

“Peaasi, et sa neile igas ruumis midagi sellist räägid, mis neid endid edasi mõtlema paneb, siis pole sul vaja väga palju endal seletada ja kui ühe ruumi jutust midagi meelest läheb, mine lihtsalt järgmisesse ruumi. Nagunii on teil aega vaid tund ja ruume piisavalt palju, et jõuate need vaid läbi kapata,” oli piletimüüja Marco talle lõunapausi ajal muistise kohta käivat ametlikku turistiteksti üle korrates rahustavalt seletanud. Oraaklikambris toimunud helietendust tavaturistidele ei tehtud. Vibratsiooniefekt oli ilmselgelt olnud doktor Medini isiklik teadmine, mida too tahtis lihtsalt oma viimase paariküme aasta ainsa ekskursiooni ajal katsetada. Aime laenas Medinilt diktofoni trummihelide ja madala meeshääle laulvate häälitsustega. “No kui mul tekst ununeb ja ma vajan mõnd hetke nende tähelepanu mujale juhtimisks,” oli ta oma küsimist põhjendanud. Medinit oli ta leidlikkus naeratama pannud ja ta andis tüdrukule oma diktofoni. See oli esimene ja viimane kord, kui Aime seda maa-alustes kambrites koos turistidega kasutada proovis.

Marco lõi kassat kokku ja sättis end minekule. Ta tahtis keskpaneelist allmaalinna valgustava elektri välja lülitada ja signalisatsiooni peale seada, kui Aime südame rindu võttis ja päeva lõpuks talle üha tugevamalt pähe suruva idee katteks valega välja tuli: “Tead, mul jäi vist märkmik alla koos telefoniga, panin need mingil hetkel ühe kivi taha, kui näitasin turistidele seda ookriga värvitud laejoonistega koobast.” Marco ohkas, ta oli just helistanud, et ratastoolivarustusega invatakso talle järgi tuleks. Aime tegi süüdlasliku näo, mis õnnestus hästi, sest ta tundiski end süüdlasena. Aga ta ei saanud kasutamata jätta tõenäoselt ainukordset võimalust tema elus – käia ihuüksi ja rahulikult läbi teda Maltale toonud mõistatusliku rajatise ruumid. Uurida neid kummalisi madalaid, otsekui kääbustele mõeldud uksevõlve ja imetäpselt lõigatud kõrgete omapäraste ruumide seinu. “Aga sa mine rahulikult, ma panen ise valve peale, lülitan elektri välja ja panen uksed kinni.” Marco ilmselt ei kahtlustanud teda milleski, talle oli see hoone kõiges oma ebatavalisuses siiski lihtsalt töökoht, kust õhtul tahtnuks normaalsel ajal koju minna. “Olgu, mul on nagunii oma varuvõtmed, kui sa hommikul nii vara ei jõua, nagu mina,” muigas ta. “Too siis võtmed ära, kui järgmine kord kaevamistel lõunale lähed või vaata ise, kuidas saad.” Marco läks ja tõmbas ukse enda järel kinni. Aime ootas, kuni taksomürin maja ees vaibus ja lukustas siis seestpoolt ukse. Võtmed pani ta Marco letile, et need tagasi tulles sealt võtta.