Читать книгу Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat - I. R. Tagarian - Страница 9

Ta poleks iial uskunud, et see on võimalik. Ta on üksi. Ehitises, mida oli uurinud internetist pikki õhtuid. Ehitises, milles oli nii palju imelikku tuttavlikkust, tunnet, mis oli ta arheoloogia juurde toonud. Seetõttu polnud tal ka keeruline päeval turistidele jutustada, sest Medini ja Marco räägitu kattus paljuski sellega, mida ta korduvalt erinevatelt saitidelt oli lugenud. Aga nüüd avanes võimalus uurida seda, mida ametlikel turismisaitidel polnud.

Esimese tasandi trepist alla jõudnud, jäi ta seisma sellessamas lõpetamata halliks kutsutud ruumis. Topeltraamidega kiviuks ei kuhugi oli talle päeval meenutanud mida? Aime teadis, et ta peab selle meelde tuletama, sest see tundus tähtis. Käsi otsis kobades diktofoninuppu. Samas hiilis ligi kummaline kõhedus. Ei, ta ei kartnud elekrtilampide kollaka valgusega segatud hämarust, iidses allmaarajatises olemist ega nurkades venivaid varje. Ta ei kartnud selles salapärases kohas üksi olla. Lapsena oli talle meeldinud maal vanaema juures öösiti üksi metsas jalutada, eriti vana lagunenud kiriku juures, mis väidetavasti oli kunagine mõisnike matmispaik ja enne seda muistsete eestlaste hiiekoht. Teda ei häirinud lood seal aeg-ajalt väidetavalt vilksatanud kooljatest ja vaimudest, mis teisi tüdrukuid hirmutasid. See oli kuidagi teistsugune kõhedus. See tundus mingi valikuna, ainult Aime ei teadnud, mida ja mille vahel ta hetkel valis.

Võnge, mis trummihelist ja mehehäälest ruumi tekkis, vibreeris taas läbi kõigi kolme koopatasandi ja läbistas Aime kõiki keharakke, tekitades kõrvades tugevama impulsi kui tõusva reisilennuki mootorimüra. Ometi kordas Aime lühikest salvestist veelkord ja asetas siis diktofoni masinlikult enda ees asuvale kivile. Hetkel, kui ta eikuhugiviiva ukse poole vaatas, teadis ta täpselt, mida sinna tekkinud kummaline virvendus talle meenutas.

Kõrge pikliku soengu või lausa peakujuga naine seisis sealsamas, samasuguse virvendava kardina taga, ainult kardin oli läbipaistvam ja naine selle taga materiaalsem. Naine naeratas ja viipas käega. Aime astus otsekui uneskõndija seina suunas ning kõigist talle seni tuntud loodusseadustest hoolimata ei löönud ta end järgmist sammu astudes vastu kaljuseina ära. Pikk naine astus sammu tagasi ja Aime sammu edasi ning siis ei olnudki ta enam Hypogeniumi teise tasandi lõpetamata hallis.